Uranie Alphonsine Colin-Libour, La charité (1888)

Proosa muuda

  • "Mina," ütles Poirot grimassi tehes, "olen vrakk. Ma olen vare. Ma ei saa käia. Ma olen vigane ja kõver. Õnneks saan ma veel ise süüa, aga igas muus suhtes vajan hoolitsust nagu sülelaps. Mind tuleb voodisse panna, pesta ja rõivastada. Enfin, see ei paku lõbu. Aga ehkki kest kõduneb, on tuum õnneks terve."
[Hastings:] "Jah, tõepoolest. Maailma parim süda."
"Süda? Võib-olla. Ma ei mõelnud südant. Aju, mon cher, on see, mida ma nimetan tuumaks. Mu aju funktsioneerib veel suurepäraselt."
Vähemalt see oli selgesti näha, et tagasihoidlikkuse suunas polnud mingit aju allakäiku toimunud. (lk 154)
  • Agatha Christie, "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie", tlk Ralf Toming, 1984


  • Kõrvahargid on ühed vähestest putukatest, kes hoolitsevad oma järeltulijate eest. Pärast munemist ema ei lahku, vaid jääb haude eest hoolitsema. Kui vastsed kooruvad, ei jäta ema neid omapead, vaid toidab ja kaitseb neid, kuni vastsed on võimelised omal käel edasi elama. Seega on kõrvahark oma hoolitsuse poolest võrreldav inimestega.