Urmas Tartes
Eesti bioloog ja fotograaf
Urmas Tartes (sündinud 19. septembril 1963 Tartus) on eesti bioloog ja loodusfotograaf.
Artiklid
muuda- Putukad on ajaloos olnud inimestele olulised teadmiste ja toimetulekutarkuste jagajad. Putukatega tegeldakse nii ellujäämiseks kui ka uute teadmiste otsingul. Oluline osa on putukatel kirjanduses, keelekasutuses, muusikas, kunstis, ajaloos, religioonis, puhkamises ja meelelahutuses.
- Putukate värvust ja välimust on imetletud aastasadu. Putukad on inspireerinud inimkonna vaimsust ja kunsti selle kõige laiemas tähenduses. Piisab, kui mõelda putukatemaatilistele lauludele ja tantsudele, uskumustele tuleviku ennustamises, võimule ja paljudele muudele erinevate rahvaste kultuuridetailidele. Putukatele omistatavaid positiivseid omadusi nagu kannatlikkus ja töökus on kasutatud mitmetes vanasõnades ja võrdlustes. Paljud putukad on olnud modellideks mistahes kunsti- ja käsitööharudele.
- Urmas Tartes, "Etevatust, kõrvahargi pesa! Minke möda.", Õhtuleht, 2. detsember 2000
Intervjuud
muuda- Selle sajandil on meil kindlasti sagenenud põuanähtused, mis mõjutavad pindmise juurekasvuga puid, eelkõige kuuske. Paneme järgmise teguri veel juurde, et talvel on maapind üha harvemini külmunud ja nii lükkabki tuul puid kergemini pikali. Võib öelda, et talvetormid mõjutavad kuuski suvistest tormidest isegi rohkem. Plögases pinnases pole puul kusagilt kinni hoida.
- Mida rohkem torme, seda rohkem puid pikali lükatakse ja seda rohkem on üraskile süüa. Kliimasoojenemine aitab üraskil talve paremini üle elada ja neid saab vähem hukka. Suvi on samas pikem ja nad saavad kauem sigida. Kõik need tegurid katavad üraskile toidulauda ja mõjuvad talle väga hästi.
- Paraku viiakse välja selliseid kuuski, mis on täiesti kuivanud ja kus üraskit polegi. Sellega viiakse välja ka need eluvormid, kes võiksid ühel hetkel üraskit ohjata. Siin tuleb rakendada tagurpidi mõtlemist: ürask ei ole see, kes tuleb meie metsa hävitama, vaid üraskile kantakse kaudselt toit ette. Keegi ei toida üraskit meelega, aga erinevad tegurid teevad seda kaudselt.
- Võtame sajandivanused metsameeste tarkused. Kunagi kujundati raielanke niimoodi, et raiumisel arvestati tuulesuunaga. Tehti nii, et metsaserv ei avaneks tuulele. Ehk siis raiuti valitsevale tuulesuunale vastu, et tuul ei saaks kusagilt kinni hakata. Tänapäeval näeme olukordi, kus lageraiega avatakse metsaserv tuulele. Nii on igasugused tuulekahjustused varasemast märksa kergemad tekkima.
- Teine tõde on see, et raiuma peaks põhjast lõuna poole. Kui avame puude serva tormituulele ja nüüd ka lõunapäikesele, on see üraskile ideaalne elupaik, sest ta tahab sooja. Vilusse tuleb ta vähem. Praegu vaadatakse ainult, et siin on mets küps, võtame maha. Aga kust tuleb tuul, kus paistab päike, kuidas see mõjutab üraskeid, sellega ei arvesta enam isegi suured metsaomanikud, mulle tundub.
- Kunagi võis tõesti suuri monokultuurseid kuusikuid istutada, sest kuused kasvasid ja need üksikud üraskipuhangud, mis mõne suurema tormi järel tekkisid, vaibusid paari aastaga. Tuli jälle mõni külmem talv, mis üraskid maha võttis ja oligi asi lahendatud. Nüüd oleme selle vana ajalooga tänapäevas, kus taustsüsteem on oluliselt muutunud. Me elame vanade loogikate järgi kujundatud metsakooslustega, aga samas ei arvesta mitmete oluliste tõdedega.
- Urmas Tartes, intervjuu: Rait Piir, "Kliimamuutus ja tormid katavad kuuse-kooreüraskile pidulaua", ERR, 06.07.2023
