Kõrvahark

Proosa

• Kõrvahark on putukas, kelle välimus on tekitanud ohtralt alusetuid legende. Arvatakse, et ta poeb magavale inimesele kõrva, närib sealt ennast ajju ja selle tagajärjel inimene sureb.

Tegelikult on kõrvahark väike kõigesööja putukas, kes elab meelsasti ka inimeste läheduses. Ta on aktiivne öösel. Päeval peidab ennast kõikvõimalikes pragudes ja piludes. Kui inimene magab kohas, kus on palju kõrvaharke, võib muidugi juhtuda, et öistest toimetustest väsinud putukas mõnes inimese kõrva õnaruses peidupaika otsima hakkab. Inimese suhtes ei ole kõrvahargil aga ühtki agressiivset kavatsust! Piisab, kui kõrva veidi vett valada ja putukas ronib sealt kiiresti välja.

• Kõrvahargid on ühed vähestest putukatest, kes hoolitsevad oma järeltulijate eest. Pärast munemist ema ei lahku, vaid jääb haude eest hoolitsema. Kui vastsed kooruvad, ei jäta ema neid omapead, vaid toidab ja kaitseb neid, kuni vastsed on võimelised omal käel edasi elama. Seega on kõrvahark oma hoolitsuse poolest võrreldav inimestega.
  • Urmas Tartes, "Etevatust, kõrvahargi pesa! Minke möda.", Õhtuleht, 2. detsember 2000

• Rahvatarkus ütleb küll, et nimi ei riku meest, kuid alati see ei kehti. Kõrvahargi nimi on tema maine ja elugi ära rikkunud. Inimene ei armasta seda loomakest üldse, isegi pelgab teda. Ometi mõttetult. Arvatakse, et kõrvahark poeb magavale inimesele kõrva ja teeb muid pahandusi. Kõrva võib ta pugeda vaid siis, kui suisa põõsa alla põõnutama jääda, sest kõr­vahargile meeldivad kõik soojad, kitsad ja pimedad kohad. Tegelikult inimene teda ei huvita, ööd kuluvad kasulikumale tegevusele. Kõrvahargi headest külgedest teatakse aga vähe.
• Aktiivseks muutub kõrvahark öösel, mil ta siirdub toiduotsingule. Tema menüü on mitmekesine, sellesse kuuluvad üleküpsenud marjad ja puuviljad, lindude poolt vigastatud õunad, pirnid, mitmesugused seemned, lõhenenud juurviljad, puukoorel kasvavad seened, vetikad, taimede õied, lehed ja võrsed, lagunenud taimeosakesed ja toidujäätmed. Kuid tema lemmikroaks on siiski putukad. Lüüsides maapinnal, puudel ja põõsastel, hävitavad nad lehetäisid, võrgendilesta, teiste putukate mune ja väiksemaid vastseid - kellest aga jõud üle käib. Kui kõrvahark on kord mahlakatest lehetäidest kõhu täis puginud, on raske teda panna puulehti sööma. Üks täiskasvanud isend sööb öö jooksul ära rohkem kui 100 lehetäi valmikut.
• Inimene võiks kõrvaharke veidigi leebemalt kohelda ning leides nad oma elamust või aiast, jätta surmaotsus täide viimata. Oma huvisid silmas pidades oleks targem luua neile meelepäraseid varjupaiku selliste taimede läheduses, kus on ohtralt väiksemaid kahjurputukaid. Näiteks Saksa aiandusajakirjades soovitatakse panna puude ja põõsaste alla mõnesentimeetrise läbimõõduga torujuppisid, kuhu kõrvahark saab päevaks varjuda. Puutüve najale ja okste vahele asetatud niiske vati või samblaga täidetud lillepotid on kõrvahargi meeliskohtadeks, vajaduse korral saab neid aga kergesti ümber paigutada sinna, kus on kahjureid parajasti kõige rohkem. Oksa külge riputatud niiske põrandalapigi võtavad kõrvahargid kergesti oma ajutiseks koduks.
• Võib-olla oleks kõrvahargi elu veidigi ohutum, kui tal oleks nimepanekul rohkem õnne olnud.
  • Külli Hiiesaar, "Ärge kartke kõrvaharki!", Eesti Loodus 6/1999, lk 230

• Nimi annab sellele loomakesele teenimatult halva maine. Arvatakse, et kõrvahark ronib inimese kõrva ning tungib sealt edasi ajju.

Kõrvahargi öö kulub siiski kasulikumale tegevusele, s.o toidujahile. Päeva veedab ta kitsastes, pimedates ja niisketes kohtades. Seega pole kõrva tungimine välistatud, kui koidikul põõsa alla puhkama jääda.

• Kuid kõrvahargil on ka piisavalt häid omadusi. Ta hävitab arvukalt paljude kahjurputukate ning lestade mune, vastseid ja valmikuid. Kõiki, kellest jõud üle käib. Üks täiskasvanud isend võib öö jooksul ära süüa üle 1000 lehetäi. Seega on lehetäidega asustatud lemmiktaime läheduses kõrvaharkidest suur abi.
• Kätte ei tasu kõrvaharki võtta, sest ta võib oma hargiga naha läbi torgata. Tavaolukorras kasutab ta harki saagi kinnihoidmiseks, kaitseks ja rünnakuks.
  • Külli Hiiesaar, "Kõrvahark on pigem sõber kui vaenlane", Maakodu, 30.08.2009

• Kõrvahark on üks neist putukaist, kelle kohta inimene oma teadmatuses on loonud üsna ohtliku kuvandi. Mäletan, kui minu kadunud vanaema rääkis, et heinalakas magades peab kõrvaharke vältima, sest nendel olevat komme öösiti magaja kõrva ronida ning oma hargiga kuulmekile purustada, mille tagajärjel magaja jäävat kurdiks.

Olen kindel, et paljud meist on selliseid muinasjutte kuulnud. Tegemist on aga tõepoolest üksnes muinasjuttudega – kõrvahargid kohe kindlasti meie kuulmisorganeid ei kahjusta. Tõsi, on esinenud kõrva kippumise juhtumeid, aga üksnes sellepärast, et kõrvas on neile meeltmööda soe ja niiske.

• Kõrvahark on kõigesööja. Ta võib toituda nii surnud kui ka elavatest taimeosadest, seentest, vetikatest. Samuti ei ütle ta ära ka väikestest putukatest, eriti pehmetest, magusatest ja mahlastest lehetäidest. Tegelikult sööb ta kõike, kellest jõud üle käib. Toitumisel on oluliseks abivahendiks hark. Viimane on ka heaks relvaks mõne teise putuka rünnaku vastu, samuti läheb seda vaja pesaehitusel.
• Emastel on arenenud lõimetishoole. See tähendab, et ema kaitseb mune seni, kui nendest on koorunud vastsed. Aeg-ajalt niisutab ta oma süljega munakogumit, et see ära ei kuivaks.

Välisvaenlaste kõrval peavad emased oma järelkasvu kaitsma ka teiste emaste ja isaste kõrvaharkide eest, kes magusast palast kunagi ära ei ütle. Sel moel peab emakõrvahark valvel olema kuni 6 nädalat, siis kooruvad munadest vastsed. Kuid ka pärast seda jääb ta veel oma poegi kaitsma, kuni vastsed on valmis urust lahkuma. Selleks ajaks saab ka emase aeg siin ilmas otsa.

• Jaanus Järva, "Kõrvahark eelistab kõrvapugemisele putukate jahtimist", kodus.ee

• Etevatust, kõrvahargi pesa! Minke möda.
  • Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad"