Nimepanek
Nimepanek on protseduur, mille käigus keegi või miski saab uue nime. Kas ta selle peale reageerib, on juba tema asi.
Proosa
muuda- Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. "Noh, ma juba näen," ütles naine, "nähtavasti tema saatus on niisugune. Kui juba nii, siis las talle saab parem seesama nimi, mis isal. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki." Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš. Laps ristiti; selle toimingu juures hakkas ta nutma ja tegi säärase näo, nagu oleks ta ette aimanud, et temast saab titulaarnõunik.
- Nikolai Gogol, "Sinel" (1841), tlk Paul Viiding, rmt: "Peterburi jutud" (2020), lk 152
- Kui õpetaja küsis, mis lapsele nimeks antakse, kostis üks neist võõrastest neitsidest:
- "Maasikas."
- "Kuidas te ütlesite," küsis õpetaja, "Mari, Madli või Maret?"
- "Maasikas," anti teist korda vastuseks.
- Lapse isa ja vaderid vahtisid imestades üksteisele silma, keegi ei teadnud, mis sellest asjast pidi arvama. Aga kirikuõpetaja ütles tõsise sõnaga:
- "Ma palun, ärge tehke siin nalja, ütelge tõsiselt, mis lapsele nimeks saab, ehk ma ristin ta teilt küsimata ühe ristiinimese nimega."
- Siis läksid ka neitsi palged vihatujus punasemaks, kui ta julge viisaka sõnaga kostis:
- "Kes mulle tohib keelata ristitütrele tahtmist mööda lasta nime panna?"
- Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kivialuste ristitütar" kogust "Eesti rahva ennemuistsed jutud"
- Lausuja võttis poisilt ära nime Duny, mille ema oli talle imikueas andnud. Nimetuna ja alasti läks ta seal, kus lätted kõrgete kaljude all kivide vahelt maapinnale kerkivad, Ari külma allikavette. Kui ta vette astus, katsid pilved päikese ning tumedad varjud libisesid ja põimusid tema ümber veepinna kohal. Ta läks küll külmast värisedes, kuid aeglaselt ja sirgelt, nagu ette oli nähtud, läbi jäise kobrutava vee vastaskaldale. Kui ta kohale jõudis, sirutas teda oodanud Ogion käe, haaras poisil käsivarrest kinni ning sosistas talle tema päris nime: Ged.
- Ursula K. Le Guin, "Meremaa võlur" (1968), tlk Krista Kaer, 1994, lk 15
- Kui klient sisse tuli, ei suutnud ma tabada tema pilku, mis liikus kõhklematult põrandavaiba roheliselt lambivarju kirgassinisele. Oh seda lambivarju, mille kinkisid mulle omaksed, tähistamaks minu ühinemist ametivendade Delbes'i ja Paquirre'i firmaga! Olen teinud kõik, et sellest esemest lahti saada. Ta ei lähe katki, ei pehki, ei sütti ega pleegi päikese käes... Lambivari käib sul oma nelikümmend aastat, oli öelnud minu abikaasa Léa, kes elab maailmas selle seiklusi tõotava nimega. Tema isa ja ema tuleks maha lüüa, et nad pole osanud pühakutekalendrit kohandada meie argieluga!
- Christiane Baroche, "Plaatanite all" valimikust "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, LR 14-15 1984, lk 10
- Kultuurikontakti oluline külg on partnerile nime andmine (mis on samaväärne tema võtmisega "minu" kultuurimaailma), partneri kodeerimine "minu" koodiga ja tema koha määratlemine "minu" maailmapildis. /---/
- Kuid võimalik on ka vastupidine nähtus: enese ümbernimetamine vastavalt nimetusele, mille mulle on andnud väljaspoolne kommunikatsioonipartner. Sellised nähtused on iseloomulikud poleemikate puhul: vastase poolt poleemiliselt antud hüüdnimi usurpeeritakse ja võetakse "oma" keelde, kusjuures halvustavast muutub ta positiivseks. Igasugune poleemika vajab mingit ühist keelt vastaspoolte vahel - käesoleval juhul saab niisuguseks keeleks vastase keel, kuid ühtaegu toimub selle kultuuriline anastamine ja vastase semiootiline relvitustamine.
- Juri Lotman, "Kultuuride vastastikuse mõju teooriast" (1983), tlk Kajar Pruul, rmt: "Semiosfäärist", 1999, lk 69
- Klaasistunud ilmel ulatas preester imiku tagasi Millie'le. Siis võttis ta kaabu peast, tõmbas voodri vahelt väikese paberilipaka, luges, liigutas paar korda huuli, sõnu endamisi üle korrates, ja pani siis kaabu tagasi oma higistavale laubale ning võttis imiku uuesti enda kätte.
- "Ma annan sulle nimeks... Esmerelda Margaret Pea Silmas Lancre'i Kirjaviisi!"
- Vapustatud vaikus täitus järsku häältest.
- "Pea Silmas Kirjaviisi?" pahvatasid Magrat ja Agnes ühekorraga. (lk 50)
- "Ja kui mu emal oleks jätkunud oidu vend Perdore'ile öelda, mis minu nimeks peab saama, selle asemel et see kirja panna, oleks elu võinud hoopis teistsugune olla," lausus Magrat. Ta kiikas murelikult Verence'i poole. "Arvatavasti muidugi hullem."
- "Nii et ma pean Esmerelda välja tema rahva ette viima ja neile ütlema, et tema keskmised nimed on Pea Silmas Kirjaviisi?" küsis Verence.
- "Noh, üks kuningas kandis meil kunagi isegi nime Issand Hoia Küll Ta On Raske Esimene," ütles Nanny. (lk 53-54)
- Terry Pratchett, "Carpe Jugulum" (1998), tlk Triinu Pakk-Allmann, 2006
- Võib-olla oleks kõrvahargi elu veidigi ohutum, kui tal oleks nimepanekul rohkem õnne olnud.
- Külli Hiiesaar, "Ärge kartke kõrvaharki!", Eesti Loodus 6/1999, lk 230
- Alles 1975. a. tehti Moskvas vajalikud kristallivõre uuringud, mis tõestasid uue mineraali "sünni". Tšara jõe järgi nimetati ta alul tšaraiidiks, kuid rahvusvahelise tunnustamiseni kulus veel kaks aastat. Nimelt oli Smithsoni instituudi (USA) mineraloogiamuuseum esitanud oma laborimäärangu alusel sama mineraali kinnitamiseks morelandiidi nime all (muuseumitöötaja nime järgi). Arvatavasti oli Ameerikas laborimäärang tehtud Venemaalt ostetud ehtest. Vaidlus lõppes 1977. a. sellega, et rahvusvaheline komisjon kinnitas uue mineraalina tšaroiidi. (Nimes soovitati muuta üks täht, sest tšaraiit pidi meenutama tšeraliiti.) (lk 249)
- Vello Kattai, "Otsiti uraani - avastati uus vääriskivi tšaroiit", Eesti Loodus 6/1999, lk 248-249
- Üks jaapani keele imedest seisneb selles, et siin on kõikidest sõnaliikidest võimalik lõputult eesnimesid luua. Jääb veidraks tõsiasjaks, mis jaapani kultuuris pole teadagi ainus, et need, kellel pole õigust unistada, kannavad eesnimesid, mis panevad unistama, nagu näiteks Fubuki. Kui on tegemist tüdrukule nime panemisega, lubavad vanemad endale kõige malbemat luulelisust. Kui aga on vaja poisile nimi panna, on pärisnimelooming tihti naeruväärselt kitsi.
- Nõnda siis — ja ei saanud olla midagi lubatumat kui valida nimeks mõni algvormis tegusõna — oli härra Saito pannud oma pojale nimeks Tsutomeru, see tähendab "töötama". Ja mõte poisikesest, kelle isiksuse pidi määrama selline eluprogramm, ajas mind naerma. (lk 69)
- Amélie Nothomb, "Jahmatus ja värinad". Tõlkinud Eva Koff. Varrak, 2006
- Pealegi polnud kõrtsi nimetamine Ämbriks tegu, millele oleks olnud määratud pääseda Ajaloo Oivaliste Äriotsuste nimekirja. (lk 19)
- Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007
- Laurence silmitses lohet, siis kahvatut hirmunud poissi, hingas sügavalt sisse ja ütles elukale: "Palun andestust, ma ei mõelnud seda nii. Minu nimi on Will Laurence, aga sinu?"
- Ühegi karistusega ähvardamine poleks suutnud ära hoida tekil levivat rabatud pominat. Lohepoeg ei paistnud seda märkavatki, ta murdis küsimuse kallal mõne hetke pead ja ütles viimaks rahulolematult: "Mul ei ole nime."
- Laurence oli piisavalt Pollitti raamatuid uurinud, et teada, kuidas ta peab vastama, ja küsis ametlikult: "Kas mina tohin sulle nime panna?"
- Lohepoiss - sest ta hääl kõlas ilmselgelt mehelikult - vaatas talle uuesti otsa, kratsis vaikides mingit pealtnäha veatut kohta oma seljas, ja lausus siis ebaveenva ükskõiksusega: "Kui sulle sobib."
- Ja nüüd oli Laurence'i pea täiesti tühi. Tegelikult polnud ta rakmeisse paneku protseduurile üldse tõsiselt mõelnud - peale selle, et teha kõik endast olenev, et see ikka toimuks - ja tal polnud aimugi, milline võiks olla lohele sobilik nimi. Kui kohutav paanikahetk oli möödunud, seostus lohe ta mõtteis kuidagi laevaga ja ta pahvatas: "Temeraire," mõeldes suursugusele sõjalaevale, mille vettelaskmist ta oli aastaid tagasi näinud: seesama elegantne liuglev liikumine.
- Laurence kirus ennast vaikselt, et polnud midagi valmis mõelnud, aga nüüd oli nimi välja öeldud, ja vähemalt oli see auväärne nimi, lõppude lõpuks oli ta mereväelane ja oli lihtsalt sobiv... Aga siinkohal katkestas ta oma mõttelõnga ja põrnitses lohepoega kasvava õudusega: loomulikult ei olnud ta enam mereväelane, koos lohega polnud see ju võimalik ja samal hetkel, kui too tema käest rakmed vastu võtab, pole Laurence'il enam pääsu.
- Lohe, kes mehe tunnetest ilmselt midagi ei taibanud, ütles: "Temeraire? Jah. Minu nimi on Temeraire." Ta noogutas, see liigutus oli kummaline, sest tema pea jõnksles pika kaela otsas, ja ütles siis tungivamalt: "Mul on kõht tühi." (lk 25-26)
- Ühel hommikul oli Catherine siiski juba laua taga, kui Laurence tuli hommikust sööma, ja püüdes loomulikku vestlust arendada, küsis ta tütarlapselt, kuidas tolle lohe sai nimeks Lily - mees arvas, et see võis olla hüüdnimi nagu Volly. Catherine punastas juuksejuurteni ja ütles jäigalt: "Mulle meeldis see nimi, aga palun, kust teie Temeraire'i nime võtsite?"
- "Kui täiesti aus olla, siis mul polnud aimugi, kuidas lohele tegelikult nime panna, ja sel ajal ei saanud ma seda kusagilt uurida ka," vastas Laurence, tundes, et on väärsammuga hakkama saanud; varem polnud keegi Temeraire'i nime ebatavalisuse kohta midagi öelnud ja alles nüüd, kui naine pahaseks muutus, arvas Laurence, et on valusat kohta puudutanud. "Ma panin talle nime laeva järgi: esimene Temeraire saadi prantslastelt sõjasaagiks ja üheksakümne kuue kahuriga kolmetekiline, mida merevägi praegu kasutab, on üks paremaid liinilaevu."
- Pärast Laurence'i ülestunnistust näis naine ennast vabamalt tundvat ja ütles siiralt: "Ah nii, kui te juba seda rääkisite, siis võin ma öelda, et minuga oli peaaegu sama lugu. Arvati, et Lily ei kooru enne kui kõige varem viie aasta pärast, ja mul polnud nimest vähimatki ettekujutust. Kui ta muna kõvaks muutus, ajasid nad mu Edinburghi varjes keset ööd üles ja lennutasid winchester'i seljas kohale, jõudsin veel hädavaevu saunaruumidesse, enne kui munakoor purunes. Mul jäi suu lahti, kui ta palus, et ma talle nime paneksin, ja mulle ei tulnud lihtsalt midagi muud pähe." (lk 159-160)
- Naomi Novik, "Tema Majesteedi lohe" (2006), tlk Tiina Viil, 2010
- Sel õhtul, kui sa koju tulid, et oma kotid kokku pakkida, olin sulle poest hommikusöögi kõrvale kohukese ostnud. Nüüd on kohukese säilivustähtaeg ammu läbi ning mulle tundub, et ta hakkab varsti juba inimese nägu minema. Kuna ma ilmselt pole veel pikalt valmis teda ei ära viskama ega ära sööma, panen talle nime. Paula.
- Heneliis Notton, "Hingekellad, aisakellad, käokellad, seinakellad – lühike leinamisõpetus", Värske Rõhk, 17.07.2023
- Ülejõe nimi on muutunud juba liiga laialivalguvaks ja piiritlematuks. See, millistel tingimustel linnaarhitekt Arnold Matteus oli sunnitud leppima sinna Mäe-Roosi-Kivi tänava vahele südalinnas eramurajooni tekkimisega, on omaette lugu. Aga seda kahtlemata ei korratud ning nüüd on Raatuse ja Fortuuna vahele kerkinud sootuks uue suhtumisega linnaosa. [---] Põnev oleks näha, kas seda hakatakse kutsuma Raatuse või Fortuuna tänava järgi.
- Enriko Talvistu, "Linnaosi lisandub mühinal", Postimees, 19. juuli 2024