Kui klient sisse tuli, ei suutnud ma tabada tema pilku, mis liikus kõhklematult põrandavaiba roheliselt lambivarju kirgassinisele. Oh seda lambivarju, mille kinkisid mulle omaksed, tähistamaks minu ühinemist ametivendade Delbes'i ja Paquirre'i firmaga! Olen teinud kõik, et sellest esemest lahti saada. Ta ei lähe katki, ei pehki, ei sütti ega pleegi päikese käes... Lambivari käib sul oma nelikümmend aastat, oli öelnud minu abikaasa Léa, kes elab maailmas selle seiklusi tõotava nimega. Tema isa ja ema tuleks maha lüüa, et nad pole osanud pühakutekalendrit kohandada meie argieluga! (lk 10)
