Vooder

Proosa

Mantli jaoks oli kaksteist kangatükki ja vesti jaoks neli; olid klapid taskute peale ja mansetid ja kõik nööbid kenasti järjekorras. Mantli voodriks oli oivaline kollane taft ja vesti nööpaukude jaoks kirsivärvi niit. Kõik oli hommikul kokkuõmblemiseks valmis, õiges mõõdus ja olemas — puudu oli vaid üksainuke rull kirsivärvi siidniiti. (lk 40)
- Beatrix Potter, "Gloucesteri rätsep", rmt: "Kogutud lood", tlk Jüri Kolk ja Ilmar Trull, 2019, lk 37-52

Kui Gwen paki Eleanori pilgu all avas, meenusid talle Harry sõnad, et kastidest valguvad välja vaimud. Harryl oli õigus. See oli kasukas, omamoodi vaim.

Suu üllatusest pärani, tõstis Gwen kasuka pakist välja ning Eleanor ütles: "Seda meenutame me elu lõpuni. Sinule jääb meelde, kuidas kasukas välja nägi, ja minul jääb meelde ilme sinu näol."

Gwen võttis kasuka õlgadest ja raputas seda sirgeks. Ta vaatas tumedat, pruunikashalli karusnahka, millest oleks otsekui peegeldunud valgust. Karusnahk tundus käe all pehme nagu talk. Ta nägi firmamärki Wright Furs, siis aga hakkas kaupluse lipikuid otsima, kuid ei leidnud, otsis pruunilt siidvoodrilt kulumise märke, kuid ei leidnud ka neid, üksnes voodri pehmus reetis, et kasukat oli kantud. Ta tõmbas kasuka selga, surus krae kõvasti ümber kaela ning läks stuudio akna juurde, et oma peegelpilti näha.

"Sa näed suurepärane välja," teatas Eleanor.

Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 132-133

Võib-olla on Tartu kunstimuuseum üks esimesi Eesti riiklikke muuseume, kus kitsas eelarveolukord on pööratud nagu auguline vooder uhkelt väljapoole ja loodud sellega omalaadne, kriitiline esteetika.
- Liisa Kaljula, "Tartu uue kunstimuuseumi makett" Sirp, 15.05.2014

Luule

Ja jälgides su schlepi musta madu,
Mis roosa voodrit vilksatab kui keelt,
Ma kõrval’ kaldun omalt õigelt teelt;

Ees nähes sinu sitikmusti kingi
Ma astun keelduid, kardetavaid radu,
Kust iial ei ma enam pööra ringi.

Marie Under, "Sina ütled" III kogus "Sonetid", 1917, lk 57

Loodrid läksid pihile
taskus paljad voodrid

Paul-Eerik Rummo, "Pihile" kogus "Ajapinde ajab" (1985), lk 65

Tegelikult on vooder
juba ammu kulunud,
põimi teda nii- või naapidi.
Vahel tundub,
et kanga faktuur
ei armasta
nurklikke mõtteid
ega teravaid tundeid.
Aga pealisriie, näe, püsib.
Võib-olla kaitseb teda
tikand,
tugev ja ajakindel
nagu vanadel
kõrgetel kaarjatel kraedel,
kus helkjad pärlid
meenutavad tähistaevast.

Livia Viitol, "Kaks laulu kangamüüjalt" 2 kogus "Ebavere mäel" (2018), lk 23