Vikitsitaadid

Liisa Kaljula

Eesti kunstikriitik, kuraator ja kunstiajaloolane

Liisa Kaljula (sündinud 2. oktoobril 1982) on Eesti kunstikriitik, kuraator ja kunstiajaloolane.


  • Ida-Euroopas luuakse väga palju ägedat moekunsti, millest me ei tea mitte midagi. Materjal selle kohta on rahvuskeeltes ega jõuagi tihti rahvusvahelise lugejani. Ja väga selgelt mängib rolli geopoliitika, meie kultuuri läänekesksus.
  • Moekunstnikud, kes tegelevad omaenda kultuurikontekstiga, on minu jaoks kangelased. Nad lähevad vastuvoolu. See on see, mis mind nende poole tõmbab. Ma pole globalismi pooldaja, kultuurilisele mitmekesisusele on see hävitav. Globaalsed kultuurihoovused on nii tugevad, suur osa tegijatest on selles tõmbetuules. Seda enam imetlen neid, kes püüavad lokaalset materjali oma loomingusse tuua.
  • Soomlastel on tohutu huvi nõukogude perioodi vastu, natuke romantiseeritud vaade küll. Eestis jällegi, vastupidi, on sovetiaega peale taasiseseisvumist nähtud liigagi kõverpeeglis. Perioodi uurijana tahaksin teinekord öelda, et üksikisikule oli see tihtipeale tavaline elu, lihtsalt spetsiifiliste nõukogulike joontega. Kui räägime 80ndatest, siis elu oli küll ideoloogiliselt vormitud, aga rahvast enam Siberisse ei saadetud.
Eestis on üldiselt tabu rääkida nendest heaoluriigi ideedest, mida Nõukogude Liit vähemalt oma retoorikas tahtis ülejäänud maailmale välja pakkuda. Esiteks nii ühiskondlike klasside kui sugude vaheline võrdsus, teiseks tasuta haridus ja arstiabi – ärme neid asju ka ära unusta. Ameerikalik neoliberalism on teine äärmus, mis tahab kõik need asjad ära kaotada. Eesti peaks rohkem oma ajaloolist kogemust kasutama ja leidma kuldse kesktee parempoolsete ja vasakpoolsete ideede vahel.
  • Paljud ütlevad, et oleme muutunud täiesti eristamatuks globaalsest moevoost, aga ma vaidleks sellele ikkagi vastu. Kui ikka Moskva metroos istuda kuu aeg iga päev, siis näed selliseid elemente, mida mujalt regioonidest ei leia. Näiteks ordenid jakkidel ja mundritel, mida kannavad nii naised kui mehed. Sattusin ühe naisveterani peale, kes oli üleni ordenitega kaetud. Paljud naised kannavad senini pearätte, sealhulgas noored naised.
Kiievis oli huvitavaid momente. Näiteks paistsid vöökotid tänaval silma. Ida-Euroopale on omane spordirõivaste lai kasutus võrreldes muu maailmaga. Sattusin Kiievis ka väga stiilsetele dressikandjatele, kes teevad seda täiesti intuitiivselt, teadmata midagi postsovetlikust esteetikast, olles lihtsalt nemad ise.


  • Millegipärast ei saa ma lahti kujutluspildist, et praegune kaldus maja on uue kunstimuuseumi makett. Arhitektid ja skulptorid teevad makette enamasti ettepaneku peale või proovitööna. Makett on suurema idee vähendatud teostus: see ei ole nii kallis ja peenelt viimistletud kui valmishoone, selle tugevus seisneb pigem idees kui teostuses.
  • Võib-olla on Tartu kunstimuuseum üks esimesi Eesti riiklikke muuseume, kus kitsas eelarveolukord on pööratud nagu auguline vooder uhkelt väljapoole ja loodud sellega omalaadne, kriitiline esteetika.
  • Minus tekib neid fotosid vaadates ühtlasi tunne, et Tartu kunstiringkond on olnud lõbus ja seltskondlik, ei ole kiires elutempos unustanud, mida tähendab joie de vivre: on osanud nautida sööki, jooki ja pikki vestlusi. Tallinlased lähevad ikka viimase bussi peale ja sõidavad õhtul koju, et olla järgmisel päeval tööl asjalik.
  • Tartu on oma vaimse õhustiku poolest küllalt eripärane linn, mis hoiab vastandust pealinnaga suuresti ise üleval, sest see, niikaua kui mina raamatute abil mäletan, on alati olnud Tartu identiteedi oluline osa. Ain Kaalepi sõnul on Tartu selline vaim pärit vaikivast ajastust, kui siinsed haritlased tundsid enesel – kahtlemata üllast – kodanikukohust hoida demokraatlikku opositsiooni ja vabaduse ideed. Praegu seisavad mitmed Tartu noored haritlased pigem klassikalise kultuuri, oma vaimukultuuri ja konservatiivsete väärtuste eest, tunnevad, et kui nemad seda ei tee, ei paku keegi vastukaalu laissez-faire'i jõule, mida nende silmis kehastab globaalne nüüdiskultuur, liberaalsed väärtused ja neid hingetult kultiveeriv pealinn Tallinn. Mida rohkem Tallinn Tartu asjadesse sekkub, seda tugevamaks saab Tartu vaim ja selle genius loci sitkust ja jonnakust ei maksa alahinnata.
  • Hiljuti ajakirjanduses Tartu ümber taas pead tõstnud provintsi diskursus tuletas mulle meelde eelmise Tartu ülikooli rektori Alar Karise artikli, kus ta leidis, et Eestis ei ole mõtet rääkida provintsialismist kui geograafilisest tähistajast – lõppude lõpuks on provintsilinn ka Tallinn –, vaid pigem kui mõtteviisist, kui elutunnetusest. Kui tahta muuta seda arutelu neutraalsemaks ja konstruktiivsemaks, võiks provintsialismi asemel rääkida hoopis regioonidest või regionaalsetest iseärasustest. Kui jälgida Tartu noort haritlaskonda nautimas Facebookis nüüdiskunsti paroodiaid, siis tekib tunne, et nad tunnistavad globaalse nüüdiskunsti ülemvõimu kaugelt suuremal määral, kui seda on vaja. Kõik, kes kulutavad oma väärtuslikku aega Teise halvustamisele, teevad seda lõppkokkuvõttes ju enese arvelt. Kunstiteadlase Terry Smithi arvates on provintsialism ennekõike alistumine väliselt peale pandud kultuurilistele väärtushierarhiatele, näiteks kanoonilisele kunstiajaloole. Provintsialism kui loominguline või generatiivne mõiste võiks põhineda millelgi muul kui keskuse paroodial, olgu selleks siis lokalistlik ekstsentrilisus, regionaalsed uuringud või sealsete traditsioonide tõlgendamine ja praegusesse aega toomine.


  • "Kunstmalid silmade läbbi sedasamma rõmo tevad, mis illus musika kõrvade läbbi, kes säherdust penemat maitsmist mõistavad," kirjutas Johann Voldemar Jannsen 1871. aasta Postimehes Johann Köleri maalidest. Maalikunst oli eestlastele veel võõras ja Johann Kölerit tunti kodumaal rohkem kui rahvuslikku aktivisti ja talurahva õiguste eest seisjat kui tsaaririigi pealinnas elavat kuulsat ja edukat eesti kunstnikku. Vähe sellest, veel ei olnud isegi kindel, mismoodi hakatakse eesti keeles nimetama seda miskit, mis oli elust enesest kontsentreeritum, ilusam või veidram ja suutis panna vaatajat üllatuma, hämmastuma, imestusest või pahameelest ahhetama. Saksapärasel "kunstil" seisis alles ees rebimine soome "taide" ja eesti "võidega". Kõik-kõik oli veel lahtine. Kõik-kõik oleks võinud minna teisiti. Kohaliku kultuuriloo jaoks polnud veel sugugi otsustatud, et tähistamaks toda kummalist, võõrast – ning ennekõike pillavalt ebapraktilist – nähtust jääb peale too kummaline, võõras sõna. Kunst. Weil ich das kann. Võide. Sest ma võin. Ent eesti keeles ka, sest mul on see võim või see vägi. Võidenäitus. Võidekriitika. Eesti Kaasaegse Võide Muuseum. VÕIDE.EE.
  • Näha siinset kunstirahvast tunnustavalt teineteise tööst rääkimas tekitab "ülbete" üheksakümnendate järgselt omajagu heldimust ning raputab ühtlasi levinud ettekujutust kaasaja kunstist kui empaatiavõimetust, enesekesksest, võib-olla isegi egomaniakaalsest. Kõik see on nüüdiskunsti mainele kahtlemata hea. Ent Köler Prize kui mainekujundaja peidab endas ka teatavaid ohtusid. Näiteks võib Köler Prize muutuda seltskondlikuks ringmänguks, milles lükatakse kordamööda keskele kunstnikke, kes on pärit ühest ja samast kunstikoolist, seotud ühe ja sama kunstikeskusega ning mõtlevad kunstist enam-vähem samamoodi. Rangelt võttes on Köler Prize muidugi erakapitalil põhinev auhind ja võib sellisena vabalt olla ka seltskondlik üritus. Ent kui ambitsioon on olla kohaliku nüüdiskunsti hetkeseisu kaardistav ja representatiivne, siis tuleks küllaltki hoolikalt silmas pidada avatuse aspekti.
  • Ning ikkagi jääb kogu komplekti vaadates mulje, et võistluse formaadis on ekstravertsematel kunstnikupositsioonidel introvertsemate ees eelis. Ei ole midagi teha, kui Jass Kaselaan prantsatab oma mõjuvate monumentaalsete teostega keset Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, nii et ümberringi väriseb ja langeb krohvi. Peale sellist prantsatust on praktiliselt võimatu olla tundlik sealsamas kõrval asuva Kärt Ojavee minimalistliku ekspositsiooni suhtes, kus vaataja saab pooltaktiilselt, poolvirtuaalselt hoolitseda loodusesse viidud tehiskivi või muuseumisse toodud sammaldunud kivi eest.
  • Ma tegelikult arvan, et preemiad sobivad nüüdiskunstiga ja juba ammu on veider kohata avalikus ruumis modernistlikku müüti kannatavast geeniusest, kes suutvat midagi suurt ja tähenduslikku luua vaid piirsituatsioonis. Väline tunnustus, kui ta tuleb õigel ajal – mitte teenimatult vara ja mitte ka tänamatult hilja –, on kunstnikule vajalik, sest üldjuhul ei tööta kunstnik siiski iseendale. Ning kui keegi väidab, et eestlased pole oma loomult auahned, siis oli see vist Rudolf Paris, kelle sõnul igaüks Noor-Eesti põlvkonnas tahtiski saada kas maadlejaks, raskesportlaseks, kuulsuseks kunstis või teatrilaval – see oli toonastele linnanoortele ükskõik –, sest põhiline oli maailmakuulsus!


  • Ometi, mis puudutab lõppeva aasta üht suuremat avalikku debatti Eestis – kooseluseadust, sai siin teemale ühe üldistusjõulisema kunstilise kujundi loomisega minu arvates hakkama just Eesti nüüdiskunst. Kaisa Eiche ja Urmo Metsa "Kiik" võtab suurepäraselt kokku tolle terves ühiskonnas kirgi kütnud debati tuuma: eestlase vaevalise kohanemise üha tihedama, üha linnastunuma, üha võrgustunuma eluga meie arhetüüpsetes kujutlustes endiselt paksude metsade, laiade laante ja maastikul looklevate hajaküladega kodumaal. Ühiskonna sedavõrd kiire fundamentaalse transformatsiooniga, viimase saja aastaga aset leidnud agraarsest urbaanseks muutumisega, kaasneb alati küsimus kohanemisest, valmidusest ja oskusest tihedalt koos elada. Paratamatult oleme inimestena miljonil moel erinevad ja kanname tuhandeid erinevaid väärtusi ja vajadusi, peame aga ometi hakkama saama ühises kokkusurutud eluruumis ning jagama, kõigile kuuluvat inforuumi, ilma üksteise põhiõigusi ja põhiväärtusi riivamata.
  • Geniaalne eneseregulatiivne süsteem? Pigem XXI sajandi Eesti ees seisva väljakutse kunstiline kokkuvõte: kuidas teha nii, et kõik saaksid kiikuda, nii need, kes on suuremad, kui ka need, kes on väiksemad, nii enamus kui ka vähemus?
  • Ehkki, võib-olla käib Eesti nüüdiskunst viimastel aastatel liigagi ühte jalga Lääne-Euroopa ja Ameerika nüüdiskunstiga, suhestudes püüdlikult sealt pärit uute suundumustega nagu metamodernism või uusmaterialism? Ajal, mil Ida-Euroopas käib sõda ja meie enda või meie naabrite õhuruumi põikab kahtlaselt tihti naaberriigi hävitajaid, võivad need valikud tunduda mõnevõrra eskapistlike või autistlikena.
  • Olen kodulinnaosa kohvikus, poes või ujulas käies sattunud teinekord vestlema seal töötavate inimestega, kes küsivad ikka, mis siis kunstimaailmas uudist. Endalegi üllatuseks olen hakanud neile viimasel ajal kahtlaselt ebaeestlaslikult vastama, et Eesti kunstil läheb täitsa hästi ja pärast mõelnud, et mis lubab mul neile inimestele midagi niisugust öelda. Oli see ju vaevalt paar aastat tagasi, kui Marek Tamm Postimehes need konservatiivsete kunstisõprade poolt rõõmsalt üles korjatud read avaldas, et ta ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui nüüdiskunstil.
  • Ehk on asi pigem selles, et mitte ükski kehva avaliku kuvandiga kultuurivaldkond ei suuda lisaks avalikule initsiatiivile üleval pidada ka märkimisväärset eraalgatuslikku-kommertsiaalset ja omaalgatuslikku-entusiasmipõhist initsiatiivi, sest viimased sõltuvad suuresti just valdkonna avalikust positsioonist, tema väljapoole paistvast kuvandist ning tema aktiivsemate tegijate ümber tekkinud aurast.
  • Avalik initsiatiiv ühe väikese rahvusriigi kultuurielus võiks olla enesestmõistetav, kuniks see riik ei muutu kiirele tulule orienteeritud äriprojektiks, ent suuresti just eraalgatuslik ja omaalgatuslik rikkus on põhjus, miks Tallinnast on hakatud viimasel ajal rääkima kui põnevast Ida-Euroopa kunstilinnast, kuhu sattumise üle mujalt pärit kuraatorid ja kriitikud oma reisikirjades tagantjärele üllatunult ja siiralt rõõmustavad.


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Liisa_Kaljula&oldid=111900"