Paroodia
Proosa
muuda- Paroodia saatus on kord juba selline: eales ei pea ta kartma liialdada. Märki tabades ta vaid ajatab seda, mida hiljem tehakse surmtõsiselt, nalja heitmata ja punastamata.
- Umberto Eco, "Minipäevik". "Ääremärkusi 1975. aasta väljaandele". Tõlkinud Mailis Põld. Varrak, 2006, lk 11
- Kunstiteadlase Terry Smithi arvates on provintsialism ennekõike alistumine väliselt peale pandud kultuurilistele väärtushierarhiatele, näiteks kanoonilisele kunstiajaloole. Provintsialism kui loominguline või generatiivne mõiste võiks põhineda millelgi muul kui keskuse paroodial, olgu selleks siis lokalistlik ekstsentrilisus, regionaalsed uuringud või sealsete traditsioonide tõlgendamine ja praegusesse aega toomine.
- Liisa Kaljula, "Tartu uue kunstimuuseumi makett" Sirp, 15.05.2014
- [Jane Austenist:] Suurem osa tema kirjanduslikust pärandist on kirja pandud söögilaua nurgal ja salaja. Räägitakse, et ta olevat koguni keelanud uksehingi õlitada, sest nende kriuksumine hoiatas teda teiste tulekust. Aga kirjutama hakkas ta juba neljateistkümneaastaselt ja alustas — sic! — vägagi teravmeelse paroodiaga tollal väga moes olnud sentimentaalsele romaanile, kus kangelased tunnete üleküllusest muudkui minestasid, käsi ringutasid ja armastusse surid. (lk 691)
- Urmas Rattus, "Saateks". Rmt: Jane Austen, "Emma". Tõlkinud Urmas Rattus. Kupar 2002
- Ütlen talle, et Prantsusmaal elamine on saanud talle saatuslikuks. Ta on sellega nõus. Ta ütleb, et Pariisis ostis ta kõik, oma naised, oma tuttavad, oma ideed. Ta on minust kaksteist aastat vanem ja see tekitab tas hirmu. Kuulan, kuidas ta räägib, kuidas ta eksib, ka kuidas mind armastab — mingi ühtaegu vormikohase ja siira teatraalsusega.
- Ütlen talle, et tutvustan teda oma perekonnale, ta tahab kaduda ja ma naeran.
- Ta suudab oma tundeid väljendada vaid läbi paroodia. Ma avastan, et tal pole jõudu mind oma isa tahte vastaselt armastada, mind võtta, mind kaasa viia. Ta nutab tihti, sest ei leia jõudu armastusega hirmust üle saada. Tema kangelasmeel olen mina, tema orjameel on ta isa raha. (lk 27)
- Marguerite Duras, "Armuke". Tõlkinud Malle Talvet. Loomingu Raamatukogu 1989, 11/12