Alistumine

ProosaRedigeeri

  • D'Artagnan kummardas hobuse kaelale.
Noormees tulistas. Kuul lõikas pooleks d'Artagnani kübarasule. Hobune tormas otsa sellele tuisupeale, kes üksipäini püüdis tormihoogu peatada, ning paiskas ta vastu majaseina. D'Artagnan peatas järsult hobuse, ning jättes oma musketärid rünnakut jätkama, pöördus tõstetud mõõgaga oma vastase poole, kelle ta oli maha paisanud.
"Oh, härra," hüüdis Raoul, kes tundis noormehe ära, sest ta oli teda Cocatrixi tänaval näinud. "Jätke talle elu, see on tema poeg!" D'Artagnani käsi, mis oli juba löögiks tõusnud, peatus.
"Ah te olete tema poeg?" ütles ta. "See on teine asi."
"Härra, ma annan alla," ütles Louvières, ulatades ohvitserile laadimata arkebuusi.
"Ei, kuradi päralt, ärge andke alla! Otse vastupidi, laske jalga, ja kiiresti! Kui ma teid kinni võtan, puuakse teid üles!" (lk 440)


  • "Kes seda otsustas?" puuris karuema küsiva pilgu karupoja silmisse. "Kui see on sinu unistus ja sina pole veel teinud midagi, et see unistus täide viia, siis ei ole mitte kellelgi õigust ega võimalust otsustada, et sa ei saa hakkama. Proovi üks kord... kaks korda... tuhat üks korda ja kui siis ka välja ei tule, siis hakka mõtlema, et kas see on ikka õige unistus. Aga nii kaua, kuni sa pole kordagi proovinud, ei ole küll põhjust alla anda."


  • Mul on ilmselt lihtsam minna Riigikokku opositsiooni, kui inimesel, kes on võib-olla seal juba olnud neli või rohkemgi aastat. Minu jaoks on see on uus kogemus, saan endale tähtsate teemadega tegeleda nüüd parlamendis ning niikuinii on palju õppida, ja ma arvan tegelikult, et see on huvitav. Muidugi on võimalused päriselt poliitikat muuta või midagi teha piiratumad kui need on valitsusliikmena. Aga mul endal ei ole mingit allaandmise tunnet, et laseks nüüd käed rüppe, sest niikuinii midagi enam teha ei saa.


  • ... rõõmust, mida pakuvad ja saavad armastajad oma vabaduse vastastikusest teadvustamisest, ammutab füüsiline armastus oma väe ja väärikuse, nii ei ole siivutu miski, mida armastajad teevad, kuna kummagi jaoks ei ole see alistumine, vaid õilis tahe. Ent abielu kui selline on siivutu, sest ta muudab õigusteks ja kohustusteks vastastikuse suhte, mis peaks põhinema spontaansel tungil; käsitledes indiviide kui mistahes kehi, annab abielu neile instrumentaalse iseloomu ja alandab neid seega: mees jaheneb pahatihti mõttest, et ta täidab kohust ning naine tunneb häbi, et on antud kellelegi, kes tema peal mingit õigust maksma paneb. (Abielu, lk 300)


  • Kunstiteadlase Terry Smithi arvates on provintsialism ennekõike alistumine väliselt peale pandud kultuurilistele väärtushierarhiatele, näiteks kanoonilisele kunstiajaloole. Provintsialism kui loominguline või generatiivne mõiste võiks põhineda millelgi muul kui keskuse paroodial, olgu selleks siis lokalistlik ekstsentrilisus, regionaalsed uuringud või sealsete traditsioonide tõlgendamine ja praegusesse aega toomine.


  • "Ma ei käi kunagi surnuaial. Ma tõesti ei taha sinna minna. Kui ma läheksin, tähendaks see allaandmist. Kui ma läheksin, oleks see sama hea kui leppimine. Aga mina ei kavatsenudki sellega leppida." (lk 163)

DraamaRedigeeri