Proosa muuda

  • D'Artagnan kummardas hobuse kaelale.
Noormees tulistas. Kuul lõikas pooleks d'Artagnani kübarasule. Hobune tormas otsa sellele tuisupeale, kes üksipäini püüdis tormihoogu peatada, ning paiskas ta vastu majaseina. D'Artagnan peatas järsult hobuse, ning jättes oma musketärid rünnakut jätkama, pöördus tõstetud mõõgaga oma vastase poole, kelle ta oli maha paisanud.
"Oh, härra," hüüdis Raoul, kes tundis noormehe ära, sest ta oli teda Cocatrixi tänaval näinud. "Jätke talle elu, see on tema poeg!" D'Artagnani käsi, mis oli juba löögiks tõusnud, peatus.
"Ah te olete tema poeg?" ütles ta. "See on teine asi."
"Härra, ma annan alla," ütles Louvières, ulatades ohvitserile laadimata arkebuusi.
"Ei, kuradi päralt, ärge andke alla! Otse vastupidi, laske jalga, ja kiiresti! Kui ma teid kinni võtan, puuakse teid üles!"


  • ... rõõmust, mida pakuvad ja saavad armastajad oma vabaduse vastastikusest teadvustamisest, ammutab füüsiline armastus oma väe ja väärikuse, nii ei ole siivutu miski, mida armastajad teevad, kuna kummagi jaoks ei ole see alistumine, vaid õilis tahe. Ent abielu kui selline on siivutu, sest ta muudab õigusteks ja kohustusteks vastastikuse suhte, mis peaks põhinema spontaansel tungil; käsitledes indiviide kui mistahes kehi, annab abielu neile instrumentaalse iseloomu ja alandab neid seega: mees jaheneb pahatihti mõttest, et ta täidab kohust ning naine tunneb häbi, et on antud kellelegi, kes tema peal mingit õigust maksma paneb.


  • Nutan ikka veel. See ei ole üks minu relvadest — see on lüüasaamise tunnistamine. Ma pole naine, kes oskab nutta. Nutt on ebaõnnestumise pihtimine, allaandmine. (lk 45)


  • "Ma ei käi kunagi surnuaial. Ma tõesti ei taha sinna minna. Kui ma läheksin, tähendaks see allaandmist. Kui ma läheksin, oleks see sama hea kui leppimine. Aga mina ei kavatsenudki sellega leppida."


  • Prantsuse laev, tekk verest libe, kõikus lainetaval merel, nii et iga hoop võis pikali paisata niihästi mehe, kellele see suunatud oli, kui ka selle andja enese. Keset taplusmöllu polnud Laurencell olnud mahti üllatuda vastupanu tugevusest, aga isegi läbi lahingupalaviku tuimastava hämu, mõõgavõitluse segaduse ning püstolilaskude suitsu märkas ta äärmiselt ahastavat ilmet Prantsuse kapteni näol, kui too oma meestele ergutusi hüüdis. (lk 9)
See ilme oli alles ka pisut hiljem, kui nad tekil kohtusid ja mees väga vastutahtsi oma mõõga loovutas: veel viimasel hetkel haaras ta terast peaaegu kinni, otsekui soovides seda tagasi tõmmata. Laurence tõstis pilgu, et teha kindlaks, kas lipp on langetatud, seejärel võttis mõõga vastu sõnatu kummardusega - ta ei rääkinud prantsuse keelt ja ametlikum jutt pidi ootama, kuni tuleb tema kolmas abi, noormees, kes oli parajasti trümmis ametis prantslaste relvade valvamisega. Kui lahingutegevus lakkas, langesid allesjäänud prantslased peaaegu jala pealt sinnasamasse, kus olid seisnud; Laurence märkas, et neid oli vähem, kui ta arvas olevat kolmekümne kuue suurtükiga fregatil, ja et nad kõik näisid haiged ja lohkus põskedega. (lk 9)


  • Kunstiteadlase Terry Smithi arvates on provintsialism ennekõike alistumine väliselt peale pandud kultuurilistele väärtushierarhiatele, näiteks kanoonilisele kunstiajaloole. Provintsialism kui loominguline või generatiivne mõiste võiks põhineda millelgi muul kui keskuse paroodial, olgu selleks siis lokalistlik ekstsentrilisus, regionaalsed uuringud või sealsete traditsioonide tõlgendamine ja praegusesse aega toomine.


  • "Kes seda otsustas?" puuris karuema küsiva pilgu karupoja silmisse. "Kui see on sinu unistus ja sina pole veel teinud midagi, et see unistus täide viia, siis ei ole mitte kellelgi õigust ega võimalust otsustada, et sa ei saa hakkama. Proovi üks kord... kaks korda... tuhat üks korda ja kui siis ka välja ei tule, siis hakka mõtlema, et kas see on ikka õige unistus. Aga nii kaua, kuni sa pole kordagi proovinud, ei ole küll põhjust alla anda."


  • Mul on ilmselt lihtsam minna Riigikokku opositsiooni, kui inimesel, kes on võib-olla seal juba olnud neli või rohkemgi aastat. Minu jaoks on see on uus kogemus, saan endale tähtsate teemadega tegeleda nüüd parlamendis ning niikuinii on palju õppida, ja ma arvan tegelikult, et see on huvitav. Muidugi on võimalused päriselt poliitikat muuta või midagi teha piiratumad kui need on valitsusliikmena. Aga mul endal ei ole mingit allaandmise tunnet, et laseks nüüd käed rüppe, sest niikuinii midagi enam teha ei saa.

Draama muuda