Augusta Lebaron-Desves, "Karastusjoogimüüja" (1843)

Piibel

muuda

Häda sellele,
kes joodab ligimest,
pannes joogi hulka oma viha,
et jooja joobnuks jääks
ja jootja saaks vaadata tema alastiolekut.


Proosa

muuda
  • "Teie terviseks," ütles Jupenet meelitatult.
"Teie terviseks, surm ja põrgu! teie terviseks. Kuid üks hetk, mitte selle õunaveiniga. See on jälk jook ja ei vääri meest, kes kustutab oma janu Hippokreene allikast. Nõnda teie, poeedid, seda ju nimetate?"
"Jah, härra. Nõnda nimetatakse tõepoolest meie allikat. See tuleb kahest kreekakeelsest sõnast — hippos, mis tähendab hobune... ja..."
"Härra, ma tahan teile pakkuda jooki, mis tuleb ühestainsast prantsuskeelsest sõnast, kuid mis pole sellepärast veel sugugi halvem, nimelt — sõnast "viinamari". See õunavein ajab mu südame pahaks ja paisutab mu magu. Lubage, et ma lähen küsin meie peremehelt, kas tal ei juhtuolema keldris paar pudelit Beaugency või Cerani veini."


  • Külatänava äärde on kookospähklimüüjad ja kurgikaupmehed oma tillukesed müügilauad üles seadnud. Kurki hinnatakse siin kui head janukustutajat ja kookospähkli õrnas viljalihas sisalduva piima heast maitsest on juttu igas reisikirjelduses. Tegelikult on see paljukiidetud sogane vedelik üsna lääge ja värskendab kurku vaid siis, kui pähklit on enne külmas kohas hoitud. Ei viljalihal ega ka pruunil koorel ole mingeid soojust isoleerivaid omadusi, ja päikese käes läbinisti soojenenud puuvilja veidi magusamaitseline piim on seetõttu meie meelest pigem iiveldama ajav kui värskendav. Kuid tseilonlased peavad oma coconut water'ist väga lugu. Jook tuleb alati otse pähklist ja on seega ka puhas. Pealegi on see odav ja nii kasvavad müügilaudade kõrval nende looduslike jooginõude — terava raienoaga avatud kookospähklite virnad lausa väikesteks küngasteks. ** Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 83



  • Mort nuusutas oma joogipoolist ja võttis lonksukese. See meenutas maitselt natuke õunu, natuke sügishommikuid, ja päris palju puuriida alust. Tahtmata lugupidamatuna näida, võttis ta siiski ühe korraliku sõõmu. Rahvas vaatas teda, lugedes hinge kinni hoides sekundeid. Mort tundis, et temalt oodatakse midagi.
"Kena," lausus ta, "väga värskendav." Ta võttis veel ühe lonksu. "Pisut kaua laagerdunud," lisas ta, "aga kindlasti vaeva väärt."
Rahva seast kostis rahulolematut pominat.
"Ta segas ähmakesse vett sisse, vat milles asi on."
"Äkää, tead ju küll, mis juhtub, kui veetilga ähmakese sisse lased kukkuda."
Kõrtsimees proovis sellest mitte välja teha. "See meeldib teile?" küsis ta Mortilt üsna samal toonil, mida kasutasid need inimesed, kes küsisid Pühalt Jürilt: "Misasja sa maha lõid?"
"Üsna vürtsikas," ütles Mort. "Natuke nagu pähklimaitsega."
"Vabandust," ütles kõrtsmik, ja võttis ettevaatlikult kannu Morti käest. Ta nuusutas seda ja pühkis silmi.
„Uuuihuhuu,” ütles ta. „See on õige kraam küll.”
Ta vaatas poissi peaaegu imetleva pilguga. Asi polnud mitte selles, et Mort oli kolmandiku pinti ähmakest endale sisse kallanud, asi oli selles, et ta oli ikka veel vertikaalasendis ja silmnähtavalt elus. Ta ulatas kruusi tagasi Mortile: Mortile oleks nagu pärast mingit ennenägematut võitlust trofee antud.
Paar pealtvaatajat võpatasid, kui Mort järjekordse suutäie võttis. Kõrtsmik murdis pead, millest küll Morti hambad võisid tehtud olla, ja jõudis järeldusele, et need pidi olema samast materjalist, millest tema kõhtki.


  • [Renée:] Teerituaal, see samade liigutuste ja samasuguse maitsmise täpne kordamine, mis avab juurdepääsu lihtsatele, ehedatele ja peentele aistingutele, annab igaühele võimaluse saada vähese vaevaga maitseülikuks, sest tee on nii rikaste kui vaeste jook ning teerituaal, niisiis, erakordselt väärtuslik, sest toob meie eluabsurdi tükikese harmoonilist rahu. Jah, universum kaldub tühjuse poole, kadunud hinged nutavad taga ilu, meid ümbritseb mõttetus. Joogem siis tassike teed. Vaikus võtab maad, õuest kostab tuulekohin, sügislehed sahisevad ja lendlevad õhus, kass magab soojas valguses. Ja igas sõõmus õilistub aeg.


  • "Mida sa nii hulga veega teed, teil ju hea kaevuvesi?" uuris Klaaru oma pudelit täites.
"Külma kadakavett. Panen kadakaoksa allikavee põhja, loksutan ja koputan nõu põhja. Kadakaveel on puhastav toime, kadakas aitab kaotada hirmud ja ebakindluse. Sina peaksid kadakavett jooma, paneb sulle mõistuse pähe. Pakun kadakavett ka külalistele."
"Või nii," ühmas Klaaru, "eks ma topin kadakaoksa pudelisse ja raputan terve kodutee. Kas aitab?"
"Jaah, kui sa tunni jagu kõnnid, on jook valmis."
Klaaru viipas Agnessale hüvastijätuks ja läks sobivat kadakaoksa otsima.
  • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 61

Luule

muuda

Vahest on palavik, võlur,
kogunud unenäod kokku
ning nendest imelist jooki
keetnud mu õhina leel

ning minu hingesse pannud
võitmatu, meeletu iha,
mis kisub inimest sinna,
kus on nii jubedad teed?

  • Lesja Ukrajinka, "Reisiraamatust. II. Udus", rmt: Lesja Ukrainka, "Aoeelsed tuled", lk 95


Jah, muidugi, ja igal mättal see
mu vanaema lilla liivatee!
Oh seda teed ja selle joomisnuhtlust
ja vanaema kaljukindlat meelt:
ei saa see öösel korralikku puhkust,
kes joonud pole kuuma liivateed.
Ja kui jäid hiljaks kruusi ära viima,
said teesse sortsu lüpsisooja piima.
See tüütu jook! Me, silmad juba loojas,
siis rüüpasime seda unetoojat.
Ja tõsi küll, et mesimagus uni
meid võttis kaissu kuni hommikuni.

  • Maimu Linnamägi, "Liivatee" kogus "Sügise sünnipäev" (1973), lk 37


Eks ole see jook vaid
aprillipäike, minu klaasi
tühjaks pigistatud
apelsin? Võtan lonksukese
tuld, joon ja joon ikka
veel, olen purjus,
jah, aga päikeste
kullast. Mis suursugune
mürk nüüd voolab mu
soontes ja täidab mu
meele naeruga, millel pole
kuskile kiiret? Mu mured
suigatavad. Mullikesed panevad
mu klaasi helisema, see on
nagu pruudi närviline
naeratus, ja puutuvad
mu huuli.