Vikitsitaadid

Silvia Pärmann

eesti fotograaf, ajakirjanik ja kriitik

Silvia Pärmann (sündinud 20. märtsil 1979) on eesti fotograaf, ajakirjanik ja kriitik.

Intervjuud muuda


  • Mõnda kohta on üllatavalt lihtne minna, näiteks Teravmäed, mis on poolel teel põhjapoolusele, kui hakata Mandri-Euroopast minema. Tundub jumalast hüljatud kauge ja külm koht, kus peale jääkarude keegi elamist ei naudi, aga ühe ümberistumisega Oslos paari tunniga kohal, lennujaamast taksoga hotelli ja koduuksest Teravmägede hotelli ukseni on see teostatav viie tunniga.
  • Praegu Egiptusesse Sharm El-Sheikhi väga ei kipuks. Mitte et ma halvustaks inimesi, kes sinna sõidavad turvaliselt ja tervetena, aga ma lihtsalt ei oska seal väga midagi peale hakata.
  • Ülitore kogemus ja väga värskendav oli vahepeal olla teises kultuuri- ja keeleruumis ja mitte lugeda iga päev eestikeelseid uudiseid selle kohta, mis toimub.


  • Ma tõesti armastan suurlinnu, seda melu ja kultuuri. Käin teatrifestivalidel ja arhitektuuribiennaalil, aga olen ise ka märganud, et kui ma pean seal pildistama ja leidma teema suures linnas, siis see üldse ei õnnestu. Samas kui ma satun pisikesse kohta või kolkasse, siis leian ma kiiresti inimestega kontakti ja kohe tuleb idee, mida pildistada. Saan aru, mis need lood on, mida rääkida.
  • Rääkisin ühe loodusfotograafist sõbraga, kes hakkas kurtma, et ta jumaldab kõrbe, teeb sinna pikki reise, aga need pildid ei tule välja. Minu meelest olid suurepärased fotod ja siis ta ütles, et selleks, et kõrbe mõista, pead sa olema sinna sündinud. Seepeale sain aru, et mind tõmbab väikestesse kohtadesse, kuna ma ise olen ka pärit kusagilt maailma lõpust, seega ma lihtsalt saan nendest kohtadest paremini aru kui metropolidest, mida ma võin küll siiralt imetleda, aga kunagi mõistma ei hakka.
  • Selleks, et paika saaks see, mis on maailma servas ja mis on maailma naba, peab ikka võib-olla mitte tiiru planeedile peale tegema, aga mõned aastad reisima. Ma ei taha solvata ühtegi neist väikestest kohtadest, sest ka maailma lõpust olen leidnud imelisi kunstiteoseid ja põnevaid inimesi, kelle filosoofilisi vestlusi võiks kuulama jäädagi. Leidnud põnevaid kultuure, ägedaid kontraste selle tänase ja kunagi olnud traditsiooni vahel, mida suurlinnadest enam ei leia.
  • Kui ma Cabo de la Velas Colombia põhjatipus pildistan mustaks kreemitatud näoga naisi, siis ma saan väga hästi aru, et see must kreem on päikese kaitseks, aga mõne aasta pärast on Nivea päikesekreemid jõudnud ka sinna. Võib-olla ma taban mõnel hetkel tõesti viimaseid selliseid traditsioonilisi ameteid, käitumismustreid, trende riietuses ja meigis.
  • Muidugi ma teen märkmeid, sest päris tihti ma olen üksinda. Minu märkmed võtavad sageli kirjade kuju sõpradele, sest seal kohapeal ei ole nii palju kellegagi ausalt mõtteid vahetada. On väga palju humoorikaid seiku, aga kohalikke võiks solvata see, mis mulle tundub vaimukas. Tihti on keelebarjäär selline, et ei saa sisukat vestlust arendada ja siis on päästvaks see, et õhtul saad mõne sõbraga vestelda.
  • Ma pean tunnistama, et mul on väga kehv fantaasia. Ma kirjutan ja pildistan seda, mis päriselt olemas on ja kellega ma päriselt kohtun.
  • Üht-teist kindlasti loen ette, aga üks põhjustest, miks ma reisin nii palju, on see, et ma ei ole absoluutselt akadeemiline tüüp. Kui mingi asi maailmas mulle hakkab huvi pakkuma, siis ma ei torma rahvusraamatukogu poole, vaid pigem ostan lennupileti, lendan kohale ja uurin ise.

Artiklid muuda

  • Olen linnades üle maailma keskendunud alati hea linnaruumi ja arhitektuuri nägemisele. Nii süvenenult, et seda ümbritsev on tihtipeale märkamata jäänud. Pilk kaardile naelutatult läbi linna oma huviobjektini tormates on lihtne näha ainult seda, mida näha tahad.
  • Arhitektuurimuuseumi näitus "Linnapilt. Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavad" keskendub linnadele, mida kõige rohkem olen näinud ja lajatab saali sisse astudes tõega valusalt näkku – oleme aastakümneid tegelenud sellega, et hävitada inimmõõtmelist linnaruumi, tõrjuda inimesed väikestest õdusatest kvartalitest hiiglaslikesse hoonetesse, sundida kõnniteedelt autodesse.
  • See "enne ja nüüd" lähenemine paljastab meie linnade ehitatud keskkonna ajaloo – milline see kunagi välja nägi ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Näitusel rulluvad lahti kolme südalinna elud pooleteise sajandi jooksul, pisikeste Põhja-Euroopa asulate paisumine Ida-Euroopa linnadeks.
  • Tihtipeale praktilisest vajadusest ja kiiruga sündinud majakastidel on ju siiski autorid, oma lood ning paljud neist on valmimise hetkel linlasi rõõmustanud, need on oma uste avamisega lahendanud hulga praktilisi vajadusi ja probleeme, vähemalt üheks hetkeks need lahendanud. On fakt, et eriti Pärnus ja Tartus tegid uutele majadele ja tänavatele ruumi 1941. ja eriti 1944. aasta sõjapurustused ning arvata võib, et lisaks muutunud väärtusruumile ei olnud lihtsalt kellelgi liiga pikalt ja põhjalikult aega analüüsida olukorda, linnad tulid uuesti üles ehitada, ehitada väga kiiresti.
Pooleteise sajandiga muutub iga linn, eriti kui need aastakümned langevad kokku linnastumise ajaga. Kuhugi peavad need inimesed, nende autod ja poed ju ära mahtuma. Muutus on paratamatu ja harva hoomame, kui suur see on olnud.
  • Vanad fotod ei mõju raamatutes kurva märgina kõigest kaduvast, need jätavad nii palju ruumi unistamiseks, oma fantaasiamaailma sukeldumiseks, kus mustvalged majade seinad saab katta värske värviga, laduda üles lagunenud müürid ja istutada kõnniteede serva lopsakad lilled. Tänapäevaste linnavaadetega kõrvuti asetatult moodustavad aga tõeliselt valusad paarid, mis ilusatele mõttepiltidele mitte mingit ruumi ei jäta.


  • Kaunase võlu seisneb sõdadevahelise arhitektuuri kontsentratsioonis ja on lootust, et selle modernistlik arhitektuur omandab peagi UNESCO maailmapärandi staatuse. [---] Pandeemiakogemus on inimesi pannud rohkem huvi tundma linnaruumis pakutavate elamuste vastu, sest neid saab väikeses seltskonnas vabas õhus nautida. Nii on plahvatuslikult kasvanud entusiastlikult mööda linnu reisivate arhitektuurihuviliste arv, ja Kaunasel on, mida pakkuda.
  • Kaunas on praegu peaaegu täielikult leedukeelne linn, üsna monokultuurne, ent kahe sõja vahel oli see tõeliselt mitmekultuuriline pealinn, kus leedulaste kõrval elasid saksa, poola, juudi, tatari ja vene kogukonnad. Kui Leedu oli kaotanud Esimese maailmasõja lõpus puhkenud erakordselt keerulises territoriaalvaidluses kontrolli oma ajaloolise pealinna Vilniuse üle, sai de facto pealinnaks Kaunas, mis oli küll pika ajalooga, ent lagunev ja räämas militaarlinn. Kaunas toibus sellisest üllatavast asjade käigust kiirelt ja kasvatas nendel aastatel oma elanikkonda 66%. Südalinna rajati puiesteid ja kerkisid uued hooned – majad kõikvõimalikeks avalikeks üritusteks ja ettevõtmisteks, aga ka kortermajad ja eramud, et mahutada vajalikke ametkondi ja järjest kasvavat linnarahvast.
Kui mõnusalt pisike ja unine Kaunas enne pealinnaks saamise üllatust oli, annab ilmekalt edasi tõsiasi, et uut viiekorruselist postkontorit (valmis 1932, arhitekt Feliksas Vizbaras) nimetati ilma igasuguse naljata pilvelõhkujaks ja selle ehituse ümber käis elav debatt nii hiiglasliku kõrghoone sobivusest pealinna südamesse. 1920ndad ja 1930ndad olid Kaunase kuldaeg ning sellest ajast pärinev art déco ja modernismipärand, mille Kentridge'i kunsti või Robert Wilsoni "Doriani" nägemiseks linna sõitnud turistid nüüd avastavad.
  • Ent Kaunas ei olnud ainult rikaste ja ilusate linn, veel põnevamaks läks, kui kolasime koos kultuurigiid Domas Ramažauskasega ringi kunagistes slummides Brazilkas ja Argentinkas: Ladina-Ameerika favela'te kuulsus oli juba saja aasta eest ulatunud Kaunaseni ja hüüdnimed jäid külge nagu sügisene pori selle kitsastel tänavatel jalutades. Need südalinna servale ja paljude meelehärmiks sinna lausa ära paistnud töölisasulad on Kaunase mitte just prillikivina särava ajaloo osa, nendest rääkimine on tõstetud programmi tähtsaks osaks, lausa nii oluliseks, et kultuurigiidide teenused on tasuta. Ehkki need paigad on kohati väga vaesed ka praegu, toimib nimemaagia mitut pidi: Brazilka ja Argentinka majade ümber asendavad tihtipeale tavalisi hekke viinamarjaväädid, küpsetest mahlastest marjakobaratest rasked.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Silvia_Pärmann&oldid=105199"