Karl August Hindrey

Karl August Hermann Hindrey (pseudonüüm Hoia Ronk; 15. august 1875 Abja – 9. jaanuar 1947 Tallinn) oli eesti kirjanik, karikaturist ja ajakirjanik.

Karl August Hindrey Gori karikatuuril (1920).

Päevik

• ...minu loomuses pole suud pidada ja mitte midagi ütelda – sel viisil ei pahanda kedagi ja saad kiita pealegi kui leplik inimene.

Õieti aga olen ma ikka seisnud rõhutute eest, mitte politilise klassivõitluse mõttes, vaid lihtsalt nende eest, keda vaevatakse. Ja kas mu rahvast pole küllalt vaevatud kahe suure jõu poolt! "Niisugune väike rahvas hõõrutakse lihtsalt puruks," ütles mulle saksa ohvitser, kes mind maha lasta kavatses. Kavatses sellepärast, et ma häält tõstsin oma rahva liikmete eest, ükstakõik, mis usutunnistus neil ka ei olnud.

Nii olen ma olnud 3 korda mahalaskmise ähvarduse all, üks kord juba kõripidi ühel ähvardajal peos. Edasi olen ma olnud 6 kuud koduarestis ja mult oli võetud sõnaõigus ning alati valve all — kõik sellepärast, et ma hingesid välja kauplesin surma suust ja vangistusest ja riidu läksin. Ja paaril korral tundsin selgelt, kuidas mul surm juba vaatas üle õla.

Jah, kui ma saaksin nii olla, et mõistaksin mööda hiilida, kui mõni teine hädas on kõrilõikajate käes, siis oleks mu elu mugavam olnud.

• Sõjajärgne päevik, ilmunud: "Iru päevik. Katkendeid" – Looming 1995/8, lk 1081

Publitsistika

• Praegu on Stalini päiksepaistelise valitsuse kaudu Eesti rohkem saanud kannatada kui vabadussõja ajal.
  • Kohe pärast Nõukogude vägede taganemist ilmunud esimese Postimehe esiküljel ilmunud lühisõnavõtus "Jubedast jubedaim õppeaasta", Postimees 13. juuli 1941, nr 1, lk 1

• Haiglane pealekaebamiste-laine käib üle maa.
  • "Palk enda silmas", Postimees 4. november 1941, nr 93, lk 1

• ...meil halisetakse, et pole enam vahukoort ja šokolaadi, ja et seedimine hakkavat kannatama võisaia puudusel.
  • "Hellitatud rahvas", Eesti Sõna 5. detsember 1941, nr 3, lk 2

• Karl Marx on toonud oma õpetusele appi teaduse ja seda teadust rakendanud nii keeruliselt sõnade ja mõistete rägastikku, et isegi mõni targem pea ei saa enam palju aru ja hakkab Marxi nii kunstlikult väljendatud lapselikkude tõdede taga otsima tohutut sügavust.
  • "Marksismi loojak", Postimees 19. november 1941, nr 106, lk 1

• Aga milles oli eesti rahvas õieti süüdi, et teda kisti ühel päeval koleda tagakiusamise alla? [---] Nagu viimsepäeva viha käis kurjus üle maa ja kohutas kangeks ja halvas tummaks mahajääjaid.
  • 1941. aasta juuniküüditamise kolmandal aastapäeval ilmunud artiklis "Valu ja viha", Eesti Sõna, 14. juuni 1944, nr 136, lk 1

• Seda seisukohta on omaks võtnud õige mitmed rahvad, et juba koolide kaudu sisendada veendumusi, mis ei tarvitse vastu peegeldada tõelisi sündmusi. Ja meilgi on olnud oma lõunanaabriga hoopis erinevaid ja kaugelt lahkuminevaid seisukohti teatavate perioodide sündmuste kohta, mis sealseis õpperaamatuis ilutsesid faktidena, nüüd aga kuuldavasti jälle kiirelt kaovad.
• Aastani 1939 õpetati Nõukogude koolides, et alles 1917. aastaga algas ajalugu. Sest enne ei olevat Venemaal üldse midagi olnud peale pimeduse ja segaduse. Kuid see ajaloo õpetamise ajajärk lõppes paar aastat tagasi ja nagu ajaleht "Trud" ütles, Stalini algatuse ja plaani järgi. Nimelt anti siis algkoolide jaoks uus ajaloo-õpperaamat välja. [---]

Kuna varem õpikute järgi valitses täielik segadus, mis lõppes alles 1917. aastal, siis valgustatakse nüüd endiseid valitsejaid kõige jaatavamal viisil. Need endised valitsejad olid peaaegu kõik peaaegu otse jumalikud isiksused. Nende võimed olid erakordselt suured, nende tahe selge, tark ja tugev. Joann Julma ja Peeter Suure vägivallapoliitikat kiidetakse heaks, isegi Joann Julma "opritshina" verised teod loetakse vajalikkudeks, kuna nende sihiks oli valitsuse kindlustamine. Tsaari ennast kirjeldatakse suure riigimehena, kes "vene keiserlikku autokraatiat kindlustas" ja "paljudest laialipuistatud provintsidest vägeva riigi rajas".

See lugupidav hoiak vana Venemaa tsaaride suhtes on mõistetav. Nendele pidi vaadatama kui "tänase rahvajuhi Stalini" eelkäijatele. Ja kui vanad head tsaarid pidid alati võitlema ka raskustega, siis seisid need raskused ikka rumalate, halbade bojaaride, aadlikkude ja rikaste inimeste vastutöötamises. Need pahad inimesed ei teinud muud midagi, kui sepitsesid mässe ja salaplaane valitsejate vastu ja said siis ka oma teenitud karistuse. Millest koolilaps võis järeldada, et iga opositsioon ajaloos ja ka nüüdki on täielikult lubamata ja karistatakse karmilt.

• Kõik sõjad sunniti Venemaale peale tema vaenlaste poolt. Ja igas sõjas jäi Venemaa võitjaks. Sest Nõukogude Vene on ju võitmatu. Muidugi juhtus ka erandeid, ei salata sugugi, et Venemaa mõnikord alla jäi, kuid mitte kunagi polnud selle põhjuseks vaenlase majanduslikud, sõjalised ja kultuurilised paremused, vaid ainult ja ikka kaotas Venemaa "reetmise" kaudu.
• Raamatust võib lugeda, et "Lenin ja Stalin võidurikka revolutsiooni esimestest päevadest saadik pühendusid Nõukogude riigi organiseerimisele", ja et "Nõukogude Liit kinkis vene rahvale täieliku vabaduse, niisuguse vabaduse, nagu ta mitte ühelegi maailma rahvale osaks pole saanud". Päris õige jutt – niisugust vabadust pole nähtud ega kuuldud kusagil.
• Nõnda tegid enamlased ajalugu ja nõnda nad seda õpetasid. Kuid sellel on nüüd lõpp igavesest igavesti ja Ajalugu ise kirjutab peatüki aja merre vajunud hiigelpettusest.
  • "Ajaloo-õpetus Venemaal", Postimees 9. detsember 1941, nr 124, lk 1

Proosa

• Öö oli nagu äraseletatud ja täis lahket ja heatahtlikku nõidust. Ei olnud kuulda ühtegi käredat ja pahakuulutavat häält. Kägu oli alles kulliks muutumata ja kukkus kord siin, kord seal, kord paremal, kord pahemal, ees ja taga, nagu end peites. Võis olla üksainus kägu, kes tegi nõnda, neid võis aga olla ka mitu.
  • Karl August Hindrey, "Nõid". Tartu: Noor-Eesti kirjastus 1938, lk 55

Luule

Kui Soome sepa vanem poega kargas vihas,
et Kalevide poega renommeeris nii,
siis otsast pää talt võikalt rasdvatrii
niik tapiriist pois seurakavalt sibas.

Ja Kalevide poega julmas liias
ka teistel vend ei hakkas teha — moordmavii!—
niisamoti — neil elo allapool Parii —
kuid vana sepp siis vahele end mihas:

Te verikoera jätke rookimata,
küll jomalate käsi võtab pois
talt elo, mina aga teda hurman,

et tema edaspidi omis elulois
ei kordagi ei saaboks lühipookimata,
ja mõõga needosega lõpolõpoks surman.

• "Kalevipoeg uues väljaandes ja soneti moodostoses, väikse sissejohotega ja küüniva kommentaariga", paroodia "Kalevipoja" aavikliku uuendamise teemal, Postimees, 1916, nr. 48, lk 2.