Beatrix Potter

Beatrix Potter (28. juuli 1866 London – 22. detsember 1943 South Kensington, Suurbritannia) oli Briti lastekirjanik, illustraator ja seeneteadlane.

Beatrix Potter, 1913.

Beatrix Potteri kiri Noel Moore'ile, mis on sisuliselt "Peeter Pikk-kõrva" algkäsikiri (1893).

"Kogutud lood"

Tsitaadid väljaandest: Beatrix Potter, "Kogutud lood", tlk Jüri Kolk ja Ilmar Trull, 2019.

• Elasid kord neli väikest jänkulast. Nende nimed olid Tupsuke, Nupsuke, Tuttsaba ja Peeter. Nad elasid koos emaga liivase kalda sees ühe väga suure kuusepuu juure all.

"Kullakesed," ütles proua Pikk-kõrv ühel hommikul, "te võite minna aasale või mööda teerada allapoole, aga ärge te härra McGregori aeda minge."

"Teie isaga juhtus seal õnnetus - proua McGregor pani ta piruka sisse." (lk 9)

• Kõigepealt sõi ta pisut salatit ja mõned oakaunad. Ja siis pistis nahka paar redist.

Kui ta süda oli juba kõigest sellest üsna paha, läks ta peterselli otsima. (lk 11-12)

• Siis ta otsustas, et läheb otse läbi aia, kuid eksis veel rohkem ära. Lõpuks jõudis ta tiigi äärde, mille seest härra McGregor kastekannu vett ammutas. Tiigi kaldal istus valge kass ja jälgis kuldkalu. Ta istus täiesti liikumatult, ainult sabaots jõnksatas aegajalt nagu elusolend.

Peeter arvas, et targem on edasi minna ja kassiga mitte juttu teha. Tema onupoeg, väike Benjamin Nudisaba, oli talle kassidest jutustanud. (lk 17)

• "Lugu Peeter Pikk-kõrvast", lk 7-20

• Kord sügisel, kui pähklid olid juba valminud ja sarapuude lehed rohelise-kuldsekirjud, tulid Käbikäpp, Vilgas ja kõik teised väikesed oravad metsast välja ja läksid alla järve äärde.

Nad ehitasid oksaraagudest pisikesed parved ja sõudsid üle järve Öökullisaarele pähkleid korjama. Oravatel olid kaasas väikesed kotid, igaühel oli pihus suur aer ja purjedeks sirutasid nad üles oma kohevile aetud sabad. (lk 24)

• Kuid Käbikäpp oli ütlemata häbematu. Ta keksis üles-alla nagu pisike punane kirsike ja laulis:

"Mõista, mõista, mis see on!

Puu otsas poosetab punane põnn.

Kepp on tal pihus ja kivi on kõhus.

Nad oksa peal vennaga ripuvad õhus."

Nüüd on see mõistatus vana nagu mäed. (lk 25)

• Aga ülbe Käbikäpp hakkas jälle kepslema. Ta kõditas Kakuvana nõgesega ja laulis:

"Kui väike kuusk ta puude all,

kaelas ogaline sall.

Kombed on tal õelad,

näpistab ja nõelab." (lk 27)

• Käbikäpp piilus läbi lukuaugu sisse ja laulis:

"Kui sa köögis süütad tule,

suitsulõhna tunned õhus,

kui siis pajatäit ei tule,

kübetki ei ole kõhus." (lk 28)

• Neljandal päeval viisid oravad kingiks kuus paksu põrnikat, mis sobisid Kakuvana ploomipudingisse suurepäraselt ploomide asemel. Põrnikad olid hoolikalt oblikalehtedesse mässitud ja iga leht männiokkaga kinnitatud. Käbikäpp aga alpis nagu ikka:

"Kui lõunamaa viljad on Inglise köögis,

nad kohtuvad jahuga millises söögis?

Kui mõistad mul sellele vastuse anda,

siis kingin sul sõrmuse, võid seda kanda."

Mis oli Käbikäpast üpris rumal, kuna tal polnud mingit sõrmust, mida Kakuvanale kinkida.

Teised oravad pidasid sarapuudes pähklijahti, kuid Käbikäpp korjas kibuvitsamarju ja torkis need männiokkaid täis. (lk 30)

• Käbikäpp kargles üles-alla ja laulis:

"Summ-summ-summ, summ-summ-summ.

Maiustus pesas neil venib kui kumm.

Mäe otsas mõdu nad keedavad head,

need madrusesärkides lendavad sead.

Kus mujal ma kunagi olengi käinud,

nii nägusaid põrsaid ma ei ole näinud." (lk 31)

• Kõige ees jooksis naerdes Käbikäpp ja kisendas:

"Üpris Ümar müürilt kukkus,

kui ta hooletult sääl tukkus.

Hiljem lebas Ümar loigus,

küll ta ägises ja soigus.

Seitse seppa seda keha

ka ei suuda terveks teha." (lk 32)

• Käbikäpp aga muutus üha jultunumaks:

"Kui lööb valgeks silmapiir,

on köögiuksel valge hiir.

Ja et rohkem seletada -

teda ära peletada

ei või terve kassihõim

ega kuningate võim!"

Käbikäpp tantsiskles nagu päikesekiir, kuid Kakuvana ei öelnud ikka veel midagi. (lk 33)

• Käbikäpp alustas uuesti:

"Kuigi koos ta seisab õhust,

pole pääsu tema rõhust.

Ka sada Šoti sõdalast

iial ei saa jagu tast.

Tema suunda nad ei muuda,

teda pöörata ei suuda."

Käbikäpp matkis tuule undamist. (lk 34)

• Kakuvana viis Käbikäpa majja. Ta tõstis orava sabapidi üles ja kavatses teda nülgima asuda. Käbikäpp siples nii metsikult, et ta saba läks pooleks. Ta sööstis trepist üles ja põgenes pööninguakna kaudu välja. (lk 35)
  • "Lugu Orav Käbikäpast"", lk 21-36

• See juhtus ajal, mil kanti mõõku ja parukaid, laiu mantleid ja lillelisi kübarakaunistusi. Ajal, mil härrasmeestel olid krousitud riided ning siidist ja taftist kuldtikanditega vestid. (lk 39)
• Sel ajal elas Gloucesteris rätsep — väike vanamees prillide, kortsulise näo, konksus sõrmede ja kulunud ülikonnaga.

Ta istus hommikust õhtuni rätsepaistes oma töötoa laual Läänevärava tänaval.

Kogu pika päeva, kuni jagus valgust, ta nõelus ja lõikas välja, traageldas ja õmbles kokku satiini ja musliini ja lüstriini. Kangastel olid imelikud nimetused ja need olid Gloucesteri rätsepa päevil väga kallid. (lk 39)

• Ühel kibekülmal päeval enne jõuluaega hakkas rätsep õmblema mantlit Gloucesteri linnapeale. Uhke mantel pidi tulema kirsivärvi kurrutatud siidist, millele oli tikitud kannikesi ja roose. Mantli alla käis koorekarva, rohelise šenill-lõngaga tikitud ja gaasriidega kaunistatud satiinist vest. (lk 39-40)
• Rätsep muudkui töötas ja töötas: mõõtis siidi, keeras seda nii- ja naapidi ning lõikas kääridega õigesse mõõtu. Kogu laud oli täis kirsivärvi riidejupikesi.

"Ei liialt neil laiust ja lõigatud risti... ei sugugi laiust... kraed ehk hiirtele hästi... ribad tanude tarvis... ja hiirtele!" pomises Gloucesteri rätsep endamisi. (lk 40)

• Mantli jaoks oli kaksteist kangatükki ja vesti jaoks neli; olid klapid taskute peale ja mansetid ja kõik nööbid kenasti järjekorras. Mantli voodriks oli oivaline kollane taft ja vesti nööpaukude jaoks kirsivärvi niit. Kõik oli hommikul kokkuõmblemiseks valmis, õiges mõõdus ja olemas — puudu oli vaid üksainuke rull kirsivärvi siidniiti. (lk 40)
• Öösiti ei elanud tema töötoas kedagi peale väikeste pruunide hiirte ja nemad jooksid sisse-välja ilma igasuguste võtmeteta.

Nimelt olid kõigi Gloucesteri vanade majade puidust tahveldiste taga hiirte väikesed trepid, salajased luugid ja uksed. Hiired jooksid majast majja mööda pikki käike. Need olid nii pikad, et nad võisid terve linna ilma tänavale minemata läbi joosta. (lk 41)

• "Näu?" küsis kass, kui rätsep ukse avas. "Näu?"

Rätsep vastas: "Toruke, me teenime varsti suure varanduse, aga praegu olen ma täiesti läbi. Võta see neljapennine — see on meie viimane - ja savipott. Osta penni eest leiba, penni eest piima ja penni eest vorsti. Ja viimase penni eest osta mulle kirsivärvi siidniiti. Ainult ära kaota meie neljapennise viimast penni, Toruke, sest mul EI OLE ROHKEM NIITI."

Siis ütles Torukeuuesti: "Näu?", võttis neljapennise, savipoti ja läks välja pimedusse. (lk 41-42)

• Rätsep oli väga väsinud ja tundis, et hakkab haigeks jääma. Ta istus tulekolde ette ja rääkis endale sellest imelisest mantlist.

"Ma teenin terve varanduse, selles pole kahtlustki! Gloucesteri linnapea abiellub jõulupäeva hommikul ja tellis mantli koos tikanditega vestiga. Vesti voodriks saagu kollane taft - ja tafti mul jätkub... Ülejääkidest piisab ehk hiirtele kraede tegemiseks..." (lk 42)

• Rätsep astus hästi vaikselt kummuti kõrvale, kuulatades tähelepanelikult ja piiludes läbi prillide. Jälle kostsid teetassi alt needsamad naljakad vaiksed helid: kips-kõps, kips-kõps, kips-kõps-kips!

"Väga imelik," ütles Gloucesteri rätsep ja tõstis üles ühe tagurpidi olnud teetassi.

Selle alt astus välja väike hiirepreili ja tegi rätsepale kniksu! Siis hopsas ta kummuti pealt maha ja kadus seinaprakku. (lk 43)

• Rätsep istus uuesti tule lähedale ja hädaldas: "Kakskümmend üks nööpauku palistada kirsikarva siidniidiga! See peab saama valmis laupäeva lõunaks ja praegu on teisipäeva õhtu. Kas ma tegin õigesti, et lasksin need hiired minema, nad on kahtlemata Torukese omad? Oh häda, ma olen kadunud, sest mul pole rohkem niiti!"

Väikesed hiired tulid jälle välja ja kuulasid rätsepa juttu. Nad panid kõrva taha, milline muster peab sel võrratul mantlil olema. Nad sosistasid üksteisele taftist voodri ja väikeste hiirte kraede kohta.

Ja siis jooksid nad kõik kiiresti seinapaneeli taha käiku, piiksusid ja hüüdsid midagi üksteisele majast majja joostes. Kui Toruke pütitäie piimaga tagasi tuli, ei olnud jäänud rätsepa kööki mitte ühtegi hiirt! (lk 44)

• "Toruke," küsis rätsep, "Kus on mu niit?"

Toruke pani piimapüti kummuti peale ja vaatas siis kahtlustavalt teetasse. Ta tahtis õhtusöögiks süüa ühe pisikese paksu hiire.

"Toruke," kordas rätsep, "kus on mu NIIT?"

Toruke ei vastanud, üksnes turtsus ja urises rätsepa peale. Kui Toruke oleks osanud rääkida, oleks ta küsinud: "Kus on mu HIIRED?" (lk 45)

• Teada on vana tõde, et kõik loomad oskavad jõululaupäeva õhtu ja öö vahelisel ajal rääkida (ehkki on väga vähe inimesi, kel õnnestub neid kuulda või nende jutust aru saada).

Kui raekoja kell lõi kaksteist, astus Toruke rätsepa köögiuksest välja ja hakkas lumes ringi uitama.

Kõigilt katustelt ja katuseharjadclt ja vanadest puitmajadest kostsid tuhande õrna hääle lauldud vanad jõululaulud nagu kellamäng.

Esimesena ja kõige kõvemini karjusid kuked: "Proua, ärgake üles ja küpsetage pirukaid!"

"Oh kui ilus!" ohkas Toruke.

Pööningutelt hakkas valgust paistma ja tantsusamme kostma. Sinna olid kokku tulnud kassid üle kogu Gloucesteri.

"Oh, till-till-tirilill, üks kass ja üks pill! Kõik Gloucesteri kassid peale minu," nukrutses Toruke.

Puidust räästaalustes siristasid musträstad ja varblased jõulupirukatest, hakid ärkasid Raekoja tornis ja ehkki oli südaöö, laulsid ka rästad ja punarinnad. Õhk oli säutsumisest kaunikesti paks.

See kõik oli vaese näljase Torukese jaoks üsnagi ärritav! (lk 47)

• Rätsepa töötoast paistis valgus ja Toruke nägi aknast sisse piiludes, et tuba oli täis põlevaid küünlaid. Kostis kääride klõpsumist ja niidi naksumist ning väikesed hiired laulsid valjult ja lustakalt:

"Kakskümmend neli rätsepat

üht tigu ajas taga.

Kuid polnud nõnda südikat,

kes puudutaks teo saba.

Too tundlad ajas turri peas

just nagu sarved lehmal.

Oh päästke ennast, veiled head

või teil võib minna kehvalt!" (lk 48)

• Väikesed hiired ainult naersid ja võtsid üles järgmise laulu:

"Kolm hiirt kord hakkas ketrama,

üks kiisu juhtus mööduma.

Mis asju te seal nõelute?

Eh, riideid härrasmeestele.

Kas tulen niite lõikama?

"Me päid ei tahaks kaotada!"

"Näu! Näu!" karjus Toruke. "Eh, pettus ja petturlus!" vastasid väikesed hiired.

"Eh, pettus ja petturlus, kaisuloom hea!

On Londoni kaupmeestel mütsid kõik peas!

On siidist mansetid ja kuldne reväär.

Kui uhkelt marsivad kaupmehed sääl!"

Nad klõbistasid rütmi lüües sõrmkübaraid. (lk 49)

• Ent laua peal - oh seda rõõmu! -, seal, kuhu ta oli jätnud siidriide väljalõiked, lamas kõige ilusam mantel ja tikandiga satiinist vest, mida Gloucesteri linnapea eales oli kandnud!

Mantli revääridel olid roosid ja kannikesed, vest oli kaunistatud moonide ja rukkililledega.

Kõik oli valmis peale üheainsa kirsivärvilise nööpaugu. Lõpetamata nööpaugu juurde oli nööpnõelaga kinnitatud paberitükike, kuhu oli tibatillukeselt kirjutatud:

"NIIT ON OTSAS!" (lk 51)

• Sellest hetkest hakkas rätsepal hästi minema, ta läks üsna tüsedaks ja sai üpris rikkaks.

Ta tegi kõige imelisemaid veste Gloucesteri rikastele kaupmeestele ja auväärt härrasmeestele üle kogu maa.

Kunagi polnud nähtud nii hästi kroogitud riideid ega nii kena tikandiga kaetud varrukaid ja taskuklappe! Aga nööpaugud olid tema töö kõige vaimustavam osa. Nende nööpaukude õmblused olid nii täpsed, et ma ei oska arvatagi, kuidas võis üks vana konksus sõrmedega mees selliseid õmmelda. Nende nööpaukude õmblused olid nii pisikesed, nagu oleksid need teinud väikesed hiired! (lk 52)

• "Gloucesteri rätsep", lk 37-52

• See mets oli jäneseurge täis. Kõige kenamas ja puhtamas liivaurus elasid Benjamini tädi ja tädilapsed Tupsuke, Nupsuke, Tuttsaba ja Peeter. Proua Pikk-kõrv oli lesk. Ta teenis elatist jänesevillaste muhvide ja labakinnaste kudumisega (ma ostsin kord laadalt ühe paari). Ta müüs ka ravimtaimi ja rosmariiniteed ning jänesetubakat (meie kutsume seda taime lavendliks). (lk 56)
• Nad kõndisid Benjaminiga käsikäes läbi metsa ja ronisid metsaserval asuvale müürile. Sealt vaatasid nad alla härra McGregori aeda. Peetri kuub ja kingad olid selgelt näha. Need olid hernehirmutise seljas, kellel oli lisaks peas härra McGregori vana Šoti tuttmüts.

Väike Benjamin ütles: "Värava alt läbiroomamine määrib riideid. Õigem oleks mööda pirnipuud alla ronida."

Peeter sadas esimesena pea ees McGregori aeda, aga ta ei saanud haiget, sest puu all asuvat peenart oli hiljuti kõblatud ja see oli üpris pehme.

Sinna oli külvatud salatit. (lk 59)

• Seevastu Benjamin tundis end täiesti nagu kodus ja krõmpsutas salatilehte. Ta pajatas, et neil isaga oli tavaks käia aiast endale pühapäeva lõunaks salatit toomas.

(Väikese Benjamini isa oli vana härra Benjamin Nudisaba.)

Salatilehed olid igatahes väga maitsvad. (lk 61)

• Ma ei saa teile siia joonistada pilti sellest, kuidas Peeter ja Benjamin korvi all kükitasid, sest seal oli üsna pime ja sibulalõhn oli väga vänge. See pani Peeter Pikk-kõrval ja väikesel Benjaminil silmad vett jooksma.

Päike oli teinud kaare ümber metsatuka ja oli juba hiline pärastlõuna, aga kass istus ikka veel korvi peal. (lk 65)

• "Lugu Benjamin Nudisabast", lk 53-68

• Oli kord üks väga ilus nukumaja. See oli punastest tellistest ja valgete akendega, mille ees olid tõelised musliinkardinad. Majal oli eesuks ja korsten.

See maja kuulus kahele nukule, kelle nimed olid Lucinda ja Jane.

Jane oli kokk, aga ta ei valmistanud kunagi sööki, sest neil oli olemas valmistoit.

Karbis olid höövlilaastude sees kaks punast vähki, sink, kala, puding ja mõned pirnid ning apelsinid.

Need ei tulnud küll taldrikute küljest lahti, aga olid erakordselt ilusad. (lk 71-72

• Pöidla-Tom asus kohe sinki lõikama. See oli imeilus, säravpruun, punased triibud sees. Nuga aga põrkas üles ja tegi talle haiget. Ta pistis sõrme suhu.

"See ei ole piisavalt keenud, see on kõva. Proovi ise, Sahkermahker." Sahkermahker tõusis oma toolilt püsti ja lõikas sinki teise tinast noaga.

"See on nii kõva nagu need singid juustumüüja juures," ütles Sahkermahker.

• Siis kaotas Pöidla-Tom kannatuse. Ta sättis singi keset põrandat ja virutas sellele ahjutangide ja kühvliga — põmm, põmm, trahh, trahh! Sink lendas täiesti kildudeks, sest särava värvi all oli ainult kips! (lk 76)
• Sel ajal kui Pöidla-Tom oli üleval korstnas, tabas Sahkermahkerit järjekordne pettumus. Ta leidis köögikapist pisikesed purgid millel olid kirjad "Riis", "Kohv" ja "Tee", aga kui ta need tagurpidi keeras, oli seal sees ainult punased ja sinised klaashelmed. (lk 78)
• Nii et selline oli siis lugu kahest pahast hiirest. Tegelikult nad ei olnudki nii hirmus halvad, sest Pöidla-Tom maksis kinni kõik, mis ta oli lõhkunud. Ta leidis kaminavaiba alt kõvera kuuepennise ja jõululaupäeval toppisid nad selle ühte nukumajas rippuvasse sukka. (lk 83)
  • "Lugu kahest pahast hiirest", lk 69-84