Kastekann

Amélie Lundahl, "Tüdruk lilli kastmas" (1890ndad)
Jenny Montigny, "Aednik"

ProosaRedigeeri

  • Kui aednik kastab iiskannuga, siis loendab ta kannutäisi nagu autosõitja kilomeetreid. "Uuh!" kuulutab ta rekordimehe uhkusega. "Täna tirisin nelikümmend viis täit vett." Kui te teaksite, mis nauding see on, kui külm vesi voolab ja vuliseb mööda tuhkkuiva maad, kui ta õhtu eel sädeleb ja sätendab ohtrast piserdamisest raskunud õitel ja lehtedel, kui siis kogu aed laseb kuuldavale niiske kergendusohke, otsekui ohkaks janust vaevatud teekäija. — "Оо-eh!" hüüatab teekäija, pühkides vurrudelt vahtu. "Oli see aga koletu janu. Peremees, veel üks kann!" Ja aednik läheb jooksujalu selle juulikuu janu vastu veel ühte kannu tooma.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 68-69


  • Hiinalinnas võibki kohata kõike, mida mujalt ei leia, olgu selleks siis linnafestivali raames loodud installatsioonid või tuvikasvandus kõrvalkuuri katusel, nii et kunstiobjekt lagunenud puitaia taga tundub üleüldises sürreaalsuses isegi loogilisena.
Kunstniku enda sõnul suhtusid kohalikud uude veidrasse naabrisse sõbralikult ja tõid talle objekti valmistamise käigus isegi aiasaadusi. Selline ongi aiamaade rahumeelne tegelikkus: kõik toimetavad omaette ja aitavad üksteist, kes kastekannu, kes haamri ja kes kurgi-tomatiga. Ning mõni avitab teisi kunstiga.