Ta laulis loomulikult "M'ama!", ja mitte "Armastab!", sest muusikamaailmas valitsev muutumatu ja vääramatu seadus nägi ette, et rootsi lauljate esitatud prantsuse ooperisaksakeelne tekst tuleb inglise keelt kõneleva publiku jaoks parema arusaadavuse mõttes itaalia keelde tõlkida. See oli Newland Archeri meelest niisama loomulik nagu kõik teised tavad, mis vormisid ta elu: näiteks möödapääsematu vajadus kasutada juuste lahkukammimisel kahte hõbeselja ja sinise emailmonogrammigaharja ja mitte iial ilmuda seltskonda ilma kombekohase lilleõieta nööpaugus (eelistatavalt gardeenia).
Edith Wharton, "Süütuse aeg", tlk Lia Rajandi, 1995, lk 6
