Lõunasöök

Sigfrid Keinänen, "Lõunapaus" (1906)
Wally Moes, "Lõunatund"

ProosaRedigeeri

  • Lõunasöök oli suursugune, teenreid oli arvukalt, ning kõik andis märku emanda kavatsusest oma jõukust välja näidata ja isanda suutlikkusest niisugust näitamist võimaldada. Vaatamata kõigile parandus- ja täiendustöödele, mis Norlandi mõisas veel teha tuli; vaatamata sellele, et tema omanik oleks ükskord äärepealt sunnitud olnud seda kahjuga maha müüma, ei vihjanud nüüd miski vähimalgi määral viletsusele, mida omanik oli mõista andnud; puudu polnud millestki peale vestlusoskuse, — aga selles osas oli puudujääk paraku märkimisväärne. John Dashwoodil polnud suurt midagi kuulamisväärset öelda, ning tema naisel oli seda veelgi vähem. Aga selles polnud midagi eriti häbistavat, sest üsna samasugused lood olid ka enamikuga nende külalistest, kellest peaaegu kõigil oli üks või teine puudujääk armastusväärsuse valdkonnas: mõistuse puudujääk — olgu loomupärane või teeseldud —, elegantsuse puudujääk, vaimukuse puudujääk või tuju puudujääk.
  • [Peter Wimsey:] "Ma ei tulnud pahandust tegema. Au contraire, nagu ütles too mees Biskaia lahes, kui temalt küsiti, kas ta on lõunat söönud."
  • Ma arvan, et praegusel ajal on kääbikuid vaja lühidalt kirjeldada, sest nad on muutunud haruldaseks ja pelgavad Suurt Rahvast, nagu nad meid nimetavad. Nad on (või olid) väikesed olendid, väiksemad kui päkapikud (ja neil pole habet), kuid liliputtidest on nad kaugelt suuremad. Nõiakunsti tunnevad nad vähe või ei tunne üldse - peale harilike igapäevaste võtete, mis aitavad neil vaikselt ja kähku kaduda, kui meiesugused suured rumalad inimesed lähenevad hirmsa elevantliku trampimisega, mida nad juba miili kauguselt ära kuulevad. Nad kipuvad kõhtu kasvama, nad eelistavad erksavärvilisi rõivaid (põhiliselt rohelist ja kollast); kingi nad ei kanna, sest nende päkkadele kasvavad nende endi nahast paksud tallad ning jalapealseid katab tihe soe pruun karv nagu peadki (juuksed on neil muide hästi krussis); neil on pikad osavad sõrmed, heasüdamlikud näod ja nad naeravad sügava mahlaka häälega (eriti pärast lõunat, mida nad söövad, kui vähegi võimalik, kaks korda päevas).
  • Sõin lõunat (läätsesuppi, chipolata vorste koos keedetud sibulate ja tees hautatud õuntega, sinna juurde kuivatatud aprikoose ja liivakooke, jõin kerget Beaujolais' veini) ja tunnen ennast nüüd paremini. (Värsked aprikoosid on muidugi paremad, aga kui kuivatatud aprikoose leotada kakskümmend neli tundi ja siis hästi ära nõrutada, on need taevalikud lisandid igasugustele mõõdukalt magusatele küpsistele või kookidele. Need on eriti head lisandid kõigele, mis on tehtud mandlitega, ja seepärast sobivad hästi punase veiniga. Ma ei ole eriti suur virsikute sõber, aga ma kahtlustan, et aprikoos on puuviljade kuningas.)
    • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 21
  • Harriet rääkis talle hiljem, kui nad kõik koos Jane'iga pärastlõunasele jalutuskäigule läksid, et Sheila oli otsustanud lõunat teleritoas süüa, et vaadata keskpäevast Austraalia seebiooperite rallit. Heather oli pidanud talle loengu selle ajaviite nürimeelsuse kohta ja oli isegi teleri välja lülitanud. Sheila olevat nutma puhkenud ja eelroaks mõeldud supi Heatherile pähe valanud. (lk 68)