Küsimärk

Proosa

• Inimese kõrv aina pärib, sest kui hästi vaadata, on tal küsimärgi vorm ja joon.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 1974/2, lk 29

• Armetu pilge on see, mis annab endale vaba voli interpunktsiooni osas ning kasutab hüüumärke, küsimärke ja mõttekriipse piitsade, lingude ning odadena.
  • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 32

• Lõdvaks muutunud hüüumärgist saab küsimärk.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 48/1977, lk 26

• Bluele täiesti arusaamatutel põhjustel oli Maura sel aastal esimest korda Neeve'i enda asemel kirikuvalvesse saatnud. Nagu ikka, oli ta Bluelt küsinud, kas too tahab kaasa minna, kuid ega see tegelikult päris küsimus olnudki. Blue oli alati käinud, läks ka seekord. Ema ei arvanudki, et tüdrukul on markusepäeva eelõhtuks mingid muud plaanid. Ta lihtsalt pidi küsima. Juba millalgi enne Blue sündi oli Maura otsustanud, et lapsi kamandada on barbaarne, ja nii oli Blue kasvanud üles kohustavate küsimärkide keskel.
  • Maggie Stiefvater, "Kaarnapoisid", tlk Evelin Schapel, 2013, lk 12

• Mõnikord juhtub, et sa jääd lugedes magama, ja sellest, mida sa lugesid, jääb su näole justkui jälg – koma riismed laubal, küsimärk kaela kumeruses ja selles viisis, kuidas pea on õlale puhkama vajunud, pisut tahapoole tõmmatud suunurgas tükivad endiselt esile üksikud sõnad, kahtlus on toosama tundlikkus, sa oled avatud, sa magad, ent ometi loed. Tekst jätkub su silmade all, kuklas, peas, mis on küljele kaldunud.
  • Merethe Lindstrøm, "Talvearhiivid", tlk Riina Hanso, 2016, lk 30

Luule

Ma käisin ükskord pulmas,
mis oli omamoodi,
pruut oli justkui punkt
ja peigmees koma moodi.

Ka pulmarahvaks olid
seal puha punktid-komad,
muist pruudi sugulased,
muist peigmeespoisi omad.

Ja pulmakombed olid
neil pisut isevärki —
ei kutsunud nad lauda
kaht kena küsimärki.

• Helvi Jürisson, "Omamoodi pulm" kogus "Ahvi trahvimine" (1976), lk 11