Suhtlemine

ProosaRedigeeri

  • Kirjatööd saan teha hommikupoole, kui lapsed on koolis. Kui koolipäev lõpeb ja nad tulevad raamatukokku, siis nad elavad ennast välja, siis tuleb neid hoida joone peal, sest mõni laps tahab vaikust, mõni tahab lihtsalt joosta ja karjuda. Lapsed tahavad rääkida ja siis ma pean mõtlema, kumb, kas minu kirjatöö või lapse kuulamine ja temaga vestlemine, on tähtsam. Suhtlemine ja sehkendamine võtab suurema osa tööpäevast.



  • Süstemaatilise polüseemia mallid võtavad üldistatult kokku nimisõna iseäraliku võime "venida" vajadusel tähistama väga mitmesuguseid asju: kui eset, siis ka (sellega seonduvat) tegevust, (selle) materjali, (selle sisse mahtuvat) kogust jm; kui asutust, siis ka sealseid inimesi, samuti hoonet, kus asutus toimib, vahel ka tegevust. Eks peitub selleski seesama keeleökonoomia: on väga mugav kasutada üht ja sama sõna ühe situatsiooni kõigi osaliste (elementide) jaoks. Siiski ei tohi teate edastaja valvsust päris kaotada: ta peab veenduma, et teade läks pärale nii, nagu ta välja saadeti, nagu ta mõte (sisu) oli. Kui see ei õnnestu, sest rikutud on vähima pingutuse põhimõtte seesmist tasakaalu, siis on sujuv suhtlus häiritud. (lk 20)