ProosaRedigeeri

  • Tal oli kodunt kaasa võetud virn raamatuid ja ta oli palunud Rose'il tuua ühe uue pehmekaanelise, mida tahtis. Nii et kõige tähtsam tegevus oli endiselt kättesaadav, kuigi lugemine oli mingil moel nauditavam, kui seda sai hoida nendeks kindlateks aegadeks päevas. Kui võid seda teha millal tahes, siis väärtustad vähem. [---]
Lugemine oli alati olnud keskne tegevus, hädavajalik toetuspunkt, tugisüsteem. Tema elu oli saanud teavet lugemisest. Ta polnud lugenud mitte ainult meelelahutuseks, vaimutoiduks ja ajaviiteks, aga siiski viibides ürgse süütuse seisundis, lugedes valgustatuse saavutamiseks, isegi käitumisjuhiste leidmiseks. Ta oli lugenud, et teada saada, mis on seks ja kuidas tited sünnivad; ta oli lugenud, et avastada, kuidas olla hea või halb; ta oli lugenud, et välja selgitada, kas asjad on teiste meelest samasugused nagu tema arvates — avastanud siis, et mõnikord ei ole, oli ta lugenud, et leida, mis see on, mida teised inimesed kogevad, aga millest tal endal puudu jääb. (lk 51-52)


  • Rituaal mitte ainult ei aita meil valida kogemusi, millele oma tähelepanu koondada. See on loov ka esituse tasemel. Sest väline sümbol võib salapärasel kombel aidata kaasa aju ja keha koordineerimisele. Näitlejate mälestustes räägitakse tihti juhtumeist, kus mingist materiaalsest sümbolist on olnud tõhusat abi: näitleja tunneb oma osa, teab täpselt, kuidas ta tahab seda tõlgendada. Kuid intellektuaalsest teadmisest, mida tuleb teha, ei piisa veel vajaliku tegevuseni jõudmiseks. Ta pingutab lakkamatult, kuid vaev jääb viljatuks. Ühel päeval ulatatakse talle mingi rekvisiit - kübar või roheline vihmavari ja selle sümboli toel realiseeruvad teadmine ja kavatsus äkitselt laitmatuks esituseks. (lk 133)