Sportlane

(Ümber suunatud leheküljelt Sportlased)

ProosaRedigeeri

  • Ma ei tea ühtki tipptasemel teadlast, kes poleks mingis etapis tundnud fanaatilist huvi oma uurimisobjekti vastu. See võimaldab ennast eesmärgile pühendada ja annab jõudu, et midagi järjest uurida vähemalt kolm-neli aastat - tavapärane ühe konkreetse projekti eluiga planeerimisest kuni andmete avaldamiseni. Seetõttu sobivad teadusesse ka sportlased, kes on õppinud aastaid eesmärgi nimel pingutama.



  • Kui aus olla, ei pruugi sportlane riigi kaitsmisel automaatselt olla efektiivne. See on sama, kui teeksid nädal aega tennisetrenni ja siis visataks sind võistlustel vette – mine võitle ja võida! Mis juhtuks?
Ma oskan lasta – suurepärane, see on juba boonus. Ent olin siiani käsitsenud ainult laskeulatusega relvi. Nüüd patrullin tänavatel. Kui saabusin, öeldi: sa pole sõjaväelane, mida teed siin; meil mehi jätkub, miks tulid? Aga kuidagi saab mind kasutada.


  • Ma olin alati arvanud, et Hailsbury Triatloniterroristide ülenädalased kohtumised on kõrtsipidaja õudusunenägu. Mina olin ainus, kes alkoholi jõi ning minu üksildane krõpsupakk lebas kokkukägardatud: tühjana laual. Kõik teised rüüpasid mineraalvett või kontrollisid oma dieet-Coca magusainesisaldust. Kui nad viimaks süüa tellisid, siis ei leidunud seal ühtki salatilehte, millel lastaks kokku puutuda rasvase kastmega, ega tükkigi kana, millel nahk küljes. Mina tellisin tihti krõpse, et saaksin vaadata, kuidas nad kõik teesklevad, et ei taha ühtki võtta. (lk 61)
  • Ma ei saanud väita, et mulle triatloniterroristide kokkusaamised meeldinuks, aga minu pikenenud tööaja ja Patricku treeningugraafiku tõttu oli see üks väheseid aegu, mil ma teda üldse nägin. Ta istus minu kõrval ja ta lihaselised jalad olid kaetud lühikeste pükstega, ehkki väljas oli kohutavalt külm. Klubi liikmetel oli auasjaks kanda võimalikult vähe riideid. Mehed olid soonilised ning kandsid tundmatuid ja kalleid spordirõivaid, mis juhtisid niiskust eriti hästi ära või olid sulgkerged. Neid hüüti kas Scud või Trig, nad näitasid üksteisele kehaosi ja uhkustasid vigastuste või väidetava lihaskasvuga. Naised ei kandnud meiki ja nende jume oli päevitunud nagu neil, kelle jaoks jäisel maastikul miilide viisi jooksmine on tühiasi. Mind vaatasid nad kerge põlastusega, vahest isegi arusaamatusega, arvestades kahtlemata minu lihaste ja keha-rasva suhet ning pidasid seda kehvakeseks. (lk 61-62)