Regionaalpoliitika

Proosa

muuda
  • Ükski valitsus ei ole 30 aasta jooksul suutnud leiutada ühtki mõistlikku plaani, mis viiks lähemale eesmärgiks seatud loosungile "kogu maa peab elama". Alati võib vastu väita, et valitsuse aktiivse regionaalpoliitikata (mis on põhiliselt seisnenud raha ümberjaotamises ning sihitutes taristuinvesteeringutes) oleks olukord praegu veel palju hullem. Aga kas tõesti ei ole Sisyphose kombel kiviveeretamisele alternatiivi? Ehk on eesmärgiseade üdini vale? Olen sellest korduvalt kirjutanud ning pakkunud välja ka lahendusi, kuid otsustama seatud rahvaesindusel on jätkunud sitkust regionaalpoliitika ja haldusreformi teemat vaadelda kitsalt kui riigiasutuste ja piiride ümberpaigutamise mängu, millel ei ole esmatähtsate teenuste pakkumisele ja kvaliteedile suurt mõju.
  • 20 aastaga on kahe tõmbemaakonna 54st mandaadist riigikogus saanud 61 ning veel kahe kümnendi pärast on Ääremaa esindajate käes maksimaalselt 32 kohta parlamendis. See tähendab, et ilma ääremaalasteta saab valida isegi presidendi. Mida väiksem esindus, seda vähem on sel mõju riigieelarvele ja muudele regionaalpoliitilistele otsustele. Järelikult võib ennustada Ääremaa agoonia süvenemist, kui ainult praeguste abinõude toel jätkatakse.


  • Omamoodi paradoksaalne on maakoolide ja -raamatukogude sulgemine, tasuta koolilõunast loobumine, huvihariduse maksustamine, et (säästetud rahaga?) samal ajal maksta vanematele lapsetoetusi lootuses, et see suurendab sündimust. Edukate riikide kogemused ja uuringud näitavad, et laste sündimise eelduseks on – lisaks armastusele – turvaline ja lapsesõbralik keskkond. Tõhusam on panustada lapsele suunatud teenustesse, mitte lihtsalt raha jagada, sest lapsevanemad oma jõududega ei suuda ühiskonda lapsesõbralikumaks muuta.


  • Eestlaste osakaalu muutumise võti on regionaalpoliitika. Eestlased on ka tänapäeval maarahvas – pooled eestlastest elavad maal või väikelinnades. Ja maapered on linnaperedest märksa lasterikkamad. Iga regionaalpoliitiline samm "optimeerimise" suunas – väikekooli, raamatukogu, postkontori või lasteaia kaotamine toimub eesti rahvusest elanike, sageli lastega perede arvel.