Olulisus

Luule

Ma ei tea, kes ma olen,
ma ei tea, kes ma olla tahan.
Ma arvan, see, mida ma tahan,
peab olema natuke õudne,
veidi erutav, ilus,
pisut nagu ma ise,
ei tea, kui kaua see võtab?
Kas ma jaksangi oodata.

Aga ühte ma tean -
kõik, mis mulle on oluline,
peab olema kusagil kirjas.

Elo Viiding, "Maret, Õismäelt", rmt: "Meie paremas maailmas", 2009, lk 19-21

Proosa

Naist määratletakse ja eristatakse mehe suhtes ja mitte meest naise suhtes. Naine kui ebaoluline vastandub olulisele. Mees on subjekt, absoluut; naine on Teine. (Sissejuhatus, lk 15)
Subjekt teadvustab end üksnes teisele vastandudes: ta püüab end maksma panna olulisena ja määratleda teist kui ebaolulist, kui objekti. (Sissejuhatus, lk 16)
Kui naine peab end ebaoluliseks, kellest ei saa kunagi olulist, siis ei tee ta ise midagi oma seisundi muutmiseks. (Sissejuhatus, lk 18)
Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. Neitsi Maarjas ja Beatrices elavad edasi Eeva ja Kirke. (Müüdid, lk 171)
- Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997

Võib-olla oleme põgus Jumala ekspertkogu - ja just meie mõistmisest, meie valikuist sõltub kõik järgnev? Oluline on tajuda tervikut ja oma kohta selles, siis asetub kõik iseenesest paigale.
- Doris Kareva, "Imestus ei lakka". Intervjuu Kalev Keskülale. Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008

See tõmme oma juurte, rahvakultuuri poole – ma arvan, et see on kõikidele hirmus oluline.
- Kersti Kaljulaid Abja-Paluojal soome-ugri kultuuripealinna avaüritusel 13. veebruaril 2021; "Kersti Kaljulaid: peaksime murdekeeltele rohkem tähelepanu pöörama" ERR, 13.02.2021

Aga nii nagu nunn omistab tähtsust meelevaldsetele tõotustele, nii omistas Rose tähtsust ka sellele kohale, kus ta elas. Nagu nunn oli ta endale mõtlematult selle kohustuse võtnud, midagi eriti lootmata, teades, et kahtlused ja isegi meeleheide jäävad püsima, aga tasu selle usu eest oli kuulunud talle, päike, mille olemasolu ta ainult oli oletanud läbi usu (sest kui seda ei oleks, milleks siis elada?), oli paistnud ta peale täies hiilguses, valgustanud teda ja ta suhteid, mille kohta ta teoreetiliselt oli arvanud, et need on olemas. Need olid olemas, nii säravad, nii valgustatud, et ta ei saanud arvata, et ta need välja on mõelnud. (lk 130)
- Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987