Onu Tomi onnike

"Onu Tomi onnike" on USA kirjaniku Harriet Beecher Stowe'i romaan.

Esmaväljaande kaas [1852)

Tsitaadid väljaandest: Harriet Beecher-Stowe, "Onu Tomi onnike ehk neegrite elu Ameerika orjariikides", tlk Minni Nurme, 2., täiendatud trükk, 1975.

  • Külma veebruaripäeva hilisel pärastlõunal istus kaks härrasmeest veiniklaasi taga hästi sisustatud söögitoas, P. asulas Kentuckys. Teenijaid ei olnud läheduses ja härrad, toolid ligistikku, näisid suure tõsidusega mingit küsimust arutavat.
Viisakuse pärast oleme seni öelnud: kaks h ä r r a s ­m e e s t. Üks neist, kui terasemalt uurida, ei paistnud õigust öelda sellesse liiki kuuluvat. Ta oli lühike jässakas mees, tooreste, labaste näojoontega ja sellise väljakutsuvalt upsaka olekuga, mis iseloomustab alamast kihist inimest, kes elus küünarnukkidega edasi trügib. Ta oli silmatorkavalt riietatud: seljas maitsetult tore, kirev vest ja kaelas sinine, albilt kollaste täppidega tipitud kaelarätt, mis oli seotud uhkesti lehvivasse sõlme, üsna vastavalt mehe üldisele väljanägemisele. Ta suured rohmakad käed olid ohtrasti ehitud sõrmustega ja ta kandis rasket kullast uuriketti; selle küljes rippus kimp tähtsalt suuri mitmevärvilisi pitsateid, mida tal elavas vestluses harjumuseks oli ilmse rahuldustundega kõigutada ja kõlistada. Tema kõne ei lasknud end Murray keeleõpetusest piirata ning oli sobivail puhkudel ilustatud mitmesuguste jämedate väljendustega, mida isegi soov kujukalt kirjeldada ei ahvatle meid kirja panema.
Ta vestluskaaslane, mister Shelby, nägi tõesti välja kui härrasmees; maja sisustus ja majapidamise üldilme viitasid headele ja isegi külluslikele elutingimustele. (lk 5, algus)
  • "Vaadake, Haley, asjalugu on selline, et Tom pole tavaline neeger, ta on kindlasti, kõikjal, seda hinda väärt. Ta on tasakaalukas, aus, tubli mees ja juhib kogu mu majapidamist, nii et kõik käib nagu kellavärk."
"Te mõtlete — aus, niivõrd kui üks neeger üldse aus võib olla," tähendas Haley, kallates endale klaasi brändit.
"Ei, ma mõtlen seda tõsiselt. Tom on hea, kindel, mõistlik, usklik mees. Olen ta kätte usaldanud kõik, mis mul on — raha, maja, hobused — , olen lasknud tal vabalt maal ringi käia, ja ma olen alati leidnud, et ta on igas asjas aus ja õiglane."
"Mõned inimesed ei usu, et on olemas vagasid neegreid," sõnas Haley tähendusrikka käeviipega, "aga mina usun. Mul oli tänavu üks säärane neeger viimase salga hulgas, mille Orleansi viisin. Tõsijutt, selle lobasuu soravat palvet kuulda oli niisama hea kui olla palvemajas, ja ta oli tasane ja taltsas. Pealegi tõi ta mulle kena summa sisse, sest ma ostsin ta odavasti ühelt mehelt, kes oli sunnitud teda müüma; teenisin ta pealt kuussada dollarit. Jah, arvan, et usk on neegrite juures väärt asi, kui see on ehtne." (lk 6)
  • "Einoh, südametunnistust on mul just nii palju, nagu ärimees enesele võib lubada — üsna natuke, kas teate, selleks, et vajaduse korral vannet anda," vastas orjakaupleja naljatlevas toonis. "Olen mõistlikkuse piirides valmis kõike tegema, et sõpradele vastu tulla, kuid see asi, saage aru, käib mulle paraku pisut üle jõu." (lk 6)
  • Sel hetkel lükati uks tasakesi lahti ja noor, umbes kahekümne viie aastane kvarterooninaine astus tuppa.
Tarvitses ainult pilk lapselt temale heita, et temas ema ära tunda. Tal olid samasugused suured, sügavad, tumedad silmad — samasuguste pikkade ripsmetega — ja samasugused siidjad mustad juuksekiharad. Tõmmu jume jättis ruumi põsepunale, mis süvenes, kui ta märkas endal võõra mehe häbematut, varjamatult imetlevat pilku. Ta riietus sobis talle ülihästi ja rõhutas tema kauneid kehavorme. Peenelt voolitud käsi, kena jalake ja sale säär — need olid üksikasjad, mida kaubitseja juba põgusagi pilguga haaras, sest ta oli harjunud väärt naiskaubaartikli omadusi kiiresti hindama.
...
"Jupiteri nimel," ütles orjakaupleja vaimustusega mister Shelby poole pöördudes, "see on alles kaup! Selle tüdruku eest võite New Orleansis igal ajal saada terve varanduse. Olen oma silmaga näinud, kuidas temast mitte põrmugi ilusamate tüdrukute eest makstakse üle tuhande dollari." (lk 8)
  • [Shelby:] "Mis pagana pärast te seda last soovite?"
"Mul on sõber, kes tegeleb säärase kaubaga — ostab üles ilusaid poisse ja kasvatab neid turu jaoks. See on luksuskaup — ta müüb neid kelneriteks ja nõnda edasi, rikastele tuusadele, kes ilusate jõmpsikate eest hästi maksavad. Peenele lokaalile lisab see hiilgust, kui üks tõesti nägus poiss ust avab, lauas teenib ja külastajate eest hoolitseb. Selliste poistega kauplemine toob kena summa sisse. Ja see väike kuradike on säärane koomiline, musikaalne moeasjake, justament õige kaup!"
"Ma ei tahaks teda müüa," sõnas mister Shelby mõtlikult. "Asi seisab selles, söör, et olen humaanne inimene, mul on vastumeelt poissi emast lahutada."
"Ah, kas tõesti? Nojah, see on loomulik! Ma mõistan teid täiesti! Naistega on mõnikord hirmus ebameeldiv tegemist teha. Ma olen alati vihanud nende kriiskamis- ja kiljumishoogusid. See on hirmus tüütu, ja kui ma äri teen, ma harilikult hoidun naistest, söör. Aga kuidas oleks, kui te selle tüdruku mõneks päevaks või nädalaks ära saadaksite? Siis läheb asi vaikselt — kõik on valmis, enne kui ta koju jõuab. Teie naine võiks saada mõned kõrvarõngad või uue kleidi või muud säärast tühja-tähja, et ta asjaga lepiks." (lk 9)
  • [Haley:] "Kas teate, need olendid pole ju säärased nagu valged inimesed — nemad saavad kõigest kergesti üle, kui ainult asja õigesti ajada. Noh, räägitakse," pajatas Haley teeseldud avameelsuse usalduslikkusega, "et sedasorti äri teeb tundmused kalgiks, aga mina pole seda enese juures küll märganud. Tõsijutt, ma ei suuda oma äri sel moel ajada, nagu mõned teised teevad. Olen sääraseid näinud, kes kisuvad lapse ema käte vahelt ja viivad müüa, kuna ema kisendab kogu aja nagu hull... Väga paha teguviis — kahjustab kaupa; vahel ei saagi neist enam asja! Kord Orleansis nägin üht üpris ilusat naist, kelle selline kohtlemine täiesti nahka pani. Mees, kes tema ostis, ei tahtnud ta last. Aga tüdruk oli kõrgemat sorti, kui ta veri keema lõi. Teate, ta surus lapse käte vahele, anus ja läks täitsa metsikuks. Kui ma selle peale mõtlen, paneb see mu vere tarduma. Aga kui nad lapse ära võtsid ning ema luku taha pistsid, läks ta märatsedes hulluks ja nädala pärast oli surnud. Tuhat dollarit ainuüksi halva asjaajamise pärast lihtsalt maha visatud, söör, — vaat kuhu see viis! Alati on kõige parem asju humaanselt ajada, söör, seda tean o m a d e s t kogemustest." (lk 9-10)
  • [Haley:] "Ei ole ilus, kui inimene ennast ise kiidab, kuid ma räägin ainult seda, mis on tõsi. Usun, et mind tuntakse kui meest, kes turustab kõige paremaid neegripartiisid — vähemalt on mulle seda öeldud. Minu neegrikari on alati hästi toidetud ning lõbus, ja surmajuhtumeid tuleb mul ette nii harva nagu vaevalt kellelgi teisel. Selle kõik panen ma oma hea asjaajamise arvele, söör, ja humaansus, söör, võin öelda, on minu äritegemise alussammas."
Mister Shelby ei teadnud, mida kosta, ja ütles: "Jajah!"
"Mind on mu põhimõtete pärast naerdud, söör, ja minu üle on keelt pekstud. Need põhimõtted pole populaarsed ega tavalised, söör, kuid ma olen neist visalt kinni pidanud, olen kinni pidanud ja neist tublisti kasu lõiganud. Jah, söör, võin öelda, et nad on ennast kenasti ära tasunud!" Ning orjakaupleja naeris oma nalja üle.
Need humaansuse selgitamise katsed olid nii ennekuulmatud ja omapärased, et mister Shelby ei saanud hoiduda kaasa naermast. (lk 10)
  • [Haley:] "Võtkem kas või mu endine äriosanik Tom Loker seal Natchezis. Tom oli nupukas mees, aga neegrite vastu viimane saatan — ja seda põhimõtte pärast; ise, kas teate, oli ta kõige heasüdamlikum mees, kes iganes leiba söönud, aga see oli tema s ü s t e e m, söör. Ma katsusin Tomile mitmel korral aru pähe panna. "Ütle, Tom," laususin talle, "kui su plikad pirisevad ja pillivad, mispärast sa neile siis peale põrutad ja neid kolgid? See on naeruväärne," ütlen talle, "ja sellest ei ole midagi kasu. Ma ei näe nende nutus midagi halba," ütlen, "see on neil veres, ja kui nad ei saa ennast välja nutta, mõjub see veel halvemini. Pealegi, Tom," ütlen, "see rikub su tüdrukud ära, nad jäävad põduraks, vajuvad näost ära, mõnikord muutuvad päris inetuks, eriti segaverelised, ja pärast on pagana häda, kuidas neid üles turgutada. Ütle ometi," sõnan talle, "miks ei võiks sa neid parem meelitada ja nendega lahkelt kõnelda? Usu, Tom, pisut inimlikkust, kui seda sekka poetada, viib asja märksa rohkem edasi kui kogu sinu lõugamine ja kärkimine! Usu, see tasub paremini!" Aga Tom ei suutnud sellest aru saada, ja ta rikkus mul nii palju kaupa ära, et lõin temast lahku, kuigi ta oli heasüdamlik mees ja nii aus ärimees, nagu üldse võib olla." (lk 11)
  • [Haley:] "Teate, kus ma vähegi saan, seal hoidun sekeldustest. Lapsepõngerjaid müües koristan enne naised teelt — mis silmist, see südamest! Kui asi on juba tehtud ja enam ei ole midagi parata, saavad nad harilikult sellest üle. Teate, egas nendel ole nii nagu valgetel inimestel, kes oma kasvatuse tõttu on harjunud naiste-laste küljes rippuma. Kui neegreid on korralikult liistule tõmmatud, siis pole neil lihtsalt mingit muud väljavaadet ja kõik läheb hoopis hõlpsamini." (lk 11)
  • [Haley:] "Teie, Kentucky rahvas, rikute oma neegrid ära. Te tahate neile head, aga lõppude lõpuks pole see mingi heategu. Kui neeger on olemas selleks, et teda pekstaks ja mööda maailma pillutataks ja müüdaks, kellele iganes juhtub, siis pole see miski heategu, kui talle teab mis ideid pähe pannakse ja lootusi antakse, sest kogu see peks ja pillutamine on tal hiljem seda rangem taluda. Teie neegrid viriseksid seal, kus istanduseneegrid veel laulaksid ja hõiskaksid." (lk 11-12)
  • "Küll oleks hea, kui võiksin selle suli kogu ta jultunud enesekindluses jalahoobiga trepist alla lüüa," pomises mister Shelby endamisi, kui uks võõra järel lõpuks sulgus. "Aga ta teab, et olen tal pihus. Kui iial keegi oleks mulle öelnud, et ma müün Tomi Lõunasse ühele niisugusele orjakauplejast kaabakale, oleksin vastanud: "Kas teener on koer, et teda nõnda kohelda?!" Ja nüüd peab see siiski sündima, ma ei näe teist väljapääsu. Ja Eliza laps ka veel! Teadagi tuleb mul selle pärast abikaasaga sekeldusi. Tegelikult muidugi ka Tomi pärast. Vaat mis tähendab olla võlgnik — uh! Kaubitseja haistab kasu ja tal on kindel tahtmine mult seda välja pigistada." (lk 12)
  • Kõige pehmemad orjapidamisviisid ongi võib-olla Kentucky osariigis. Siinsed rahulikult ja pidevalt kulgevad põllutööd ei nõua sääraseid kibekiireid ja pingelisi hooaegu nagu lõunapoolsemates piirkondades, mille tõttu neegrite elu-olu on siin tervislikum ja talutavam. Seal, kus peremehed rahulduvad sellega, et teenistus laekub vähehaaval, ei tunta nii suurt ahvatlust halastamatusele kui seal, kus kaalul on äkilise ja kiire kasusaamise võimalus, kuna vastukaaluks ei ole muud kui abitute ning kaitsetute huvid.
Sellel, kes külastab Kentuckys mõnd mõisat ja näeb seal peremehe-perenaise heatujulist lahkust ning mõnede orjade südamlikku ustavust, võib tekkida kiusatus unistada patriarhaalse süsteemi paljuräägitud ilusast legendist ja muust säärasest. Ometi lasub sellel ähvardav vari — s e a d u s e vari. Niikaua kui seadus peab kõiki neid tuksuva südame ja elavate tundmustega inimesi ainult peremehele kuuluvaiks a s j u k s — niikaua kui pankrotti jäämine, õnnetus, mõtlematus või lahkema omaniku surm võib iga päev põhjustada hoolitsetud ning turvalise elu vahetamist lootusetu viletsuse ja ränga töö vastu, niikaua on isegi kõige paremini korraldatud orjapidamissüsteemis võimatu midagi kaunist või ihaldusväärset rajada. (lk 12-13)
  • Peremees oli George'i rentinud tööle kotivabrikusse, kus noormees oma osavuse ja leidlikkuse tõttu sai peagi kuulsaks kui parim tööline kogu tehases. Ta leiutas kanepipuhastamismasina, mis tema haridust ja elutingimusi arvesse võttes ilmutas küllaltki suurt taipu mehaanikas.
Kui nägus ja meeldivate kommetega inimene oli ta vabrikus üldiseks lemmikuks. Sellest hoolimata polnud George seaduse silmis inimene, vaid ese, ja kõik tema väljapaistvad anded allusid ta jõhkra, kitsarinnalise, türanliku peremehe meelevallale. See isand, saanud kuulda George'i kuulsast leiutisest, ratsutas vabrikusse, et näha, millega see taibukas inventariüksus on hakkama saanud. Vabrikant võttis ta vastu suure vaimustusega ja õnnitles teda, et tal on nii väärtuslik ori.
Omanikule näidati kogu vabrikut ja George tutvustas teda masinatega. George, olles ülevas meeleolus, rääkis nii ladusalt, seisis nii sirgelt ja nägi välja nii meeldiv ning mehelik, et tema isandal tekkis ebamugav alaväärsustunne. Milleks oli orjal vaja mööda maad ringi kolada, masinaid leiutada ja härrasmeeste keskel pead püsti hoida? Sellele teeb ta kohe lõpu. Ta võtab George'i enda juurde tagasi ja paneb teda maad kõplama ning kaevama, et vaadata, "kas ta siis veel nina püsti ajab". Niisiis nõudis ta korraga George'i palka ja tegi teatavaks oma kavatsuse teda koju viia, rabades sellega nn vabrikanti kui ka kõiki töölisi. (lk 15-16)
  • "Aga mõtelge ometi, millise masina ta leiutas!" poetas üks töömees õnnetuseks vahele.
"Oh jaa! Masina, mis säästab tööjõudu, eks ole? Usun küll, et ta selle leiutas! Ainult neeger võiski selle leiutada! Nad on ise kõik vaid tööd säästvad masinad — viimane kui üks. Ei, nüüd kõmbib ta koju!" (lk 16)
  • "Jah, see оn hirmus," ütles Eliza, "aga lõppude lõpuks, tead, ta on ikkagi sinu isand."
"Minu isand! Aga kes teda minu isandaks on pannud? Ma tahaksin teada, mis õigus tal minu peale on?! Ma olen inimene nagu temagi, ma olen temast parem inimene: tunnen iga tööala paremini kui tema, oskan majandada paremini kui tema, loen ja kirjutan paremini, kui tema. Ja seda kõike olen ise omal käel õppinud, mitte tänu temale, vaid tema kiuste; mis õigus on temal nüüd minust oma töölooma teha? Mis õigus on tal mind takistada tegemast kõike seda, mida ma temast paremini oskan, ning panna mind tööle, mida iga hobune võib teha? Just see on tema soov ja tahtmine. Ta ütleb, et tahab mind põrmu tallata ja alandada, ja sellepärast paneb mind meelega kõige raskemale, närusemale ja mustemale tööle." (lk 19)
  • Onu Tomi onn oli väike palkehitis "maja" lähedal, nagu neeger tavaliselt nimetab oma isanda elamut. Onni ees oli kena aiamaalapike, kus igal suvel maasikad, vaarikad, mitmesugused puu- ning aedviljad hoolsa harimise tõttu hästi kasvasid. Onni esiküljel kasvasid suur tulipunaste õitega bignoonia ja kohaliku päritoluga rohkeõieline roos, mis omavahel põimudes peaaegu üleni varjasid tahumata seinapalgid. Peale muu leidsid siin mõnusa nurgakese ja laotasid selles oma ilu mitmesugused toresuv lilled, nagu saialilled, petuuniad ja keskpäevalilled, olles tädi Chloe südamerõõmuks ja uhkuseks. (lk 22-23)
  • Ta oli tõepoolest sündinud kokk — see oli tal lausa veres. Iga kanapoeg, kalkun või part tagaõues tõmbus tõsiseks ja paistis ilmselt mõlgutavat surmamõtteid, kui teda lähenemas nägi, sest tädi Chloe oli ühtepuhku ametis mõne tapetud linnu kokkunöörimise, täitmise ja praadimisega, mis muidugi pidi igas elavas kodulinnus hirmu äratama. Võimatu on loetleda kõiki erinevaid maisijahust hõrgutisi, mida ta oskas küpsetada: lookasid, kringleid, kukleid ja kes teab mida kõike veel. Nende valmistamine oli kõigile vähem vilunud kokkadele pühaks saladuseks, ja tädi Chloe tüsedad puusad vappusid iga kord naerust, kui ta ausa uhkuse ja lustiga jutustas asjatuist pingutusist, mida üks või teine tema ametiõdedest oli teinud selleks, et tema tasemele jõuda. (lk 23)
  • Ühes nurgas seisis lumivalge päevatekiga korralikult kaetud voodi, mille ees põrandal oli üsna suur vaip. Seda vaipa pidas tädi Chloe saavutuseks, mis kahtlemata kuulub elu kõrgemaisse sfääridesse; vaibale ja voodile, mille ees vaip oli, samuti kogu sellele nurgale osutati kõigiti aupaklikku tähelepanu. Niipalju kui võim alik, hoiti seda pühapaika laste rüüstavate ning jumalavallatute sissetungide eest. (lk 23-24)
  • Sein kolde kohal oli kaunistatud õige kirevate vaimulikkude piltidega ja kindral Washingtoni portreega, mis oli joonistatud ja värvitud säärases laadis, et oleks seda kangelast kindlasti üllatanud, kui ta kunagi oleks juhtunud midagi seesugust nägema. (lk 24)
  • "Lapsepõnnidega kaubitsemine teeb meie ärialal palju tüli," sõnas Haley kurvalt. "Kui saaksime aretada säärase naistetõu, kes oma lastest ei hooli, oleks see, kinnitan teile, moodsa teaduse kõige suurem saavutus!" Ja Marks kiitis oma nalja tasase ennetava naerukihinaga heaks.
"Justament!" hüüdis Haley. "Selles suhtes ei saa ma naistest aru. Võiks arvata, et lapsed on neile suureks tüliks ja neil peaks olema hea meel, kui lastest lahti saavad. Äga ei seda ole! Mida suuremaks mureks, mida armetum nende laps on, seda tugevamini emad nende küljes ripuvad." (lk 68)
  • "Teate," rääkis Marks Haley’le, ise samal ajal oma punši segades, "teate, meil on kõigis jõeäärsetes linnakestes vastutulelikke kohtunikke, kes meil asju mõõduka tasu eest korraldada aitavad. Tomi hooleks on rusikatöö ja nõnda edasi. Mina aga ilmun uhkesti riietatult — saapad viksitud, kõik tipp-topp — siis, kui on vaja vannet anda. Te peaksite mind nägema, kui usutavalt ma seda teen!" ütles Marks kutsealase uhkusega. "Kord olen ma mister Twicken New Orleansist, teinekord tulen otseteed oma istandusest Pärlijõelt, kus mul on tööl seitsesada neegrit, siis jälle ilmun Henry Clay kauge sugulasena või mõne vanahärrana Kentuckyst. Teate ju, igaühel on oma talent. Tom on ekstraklass, kui läheb peksuks või kakluseks, aga valetamine pole tema ala, tema suus ei kõla see loomulikult. Aga heldeke, kogu meie maal ei leidu meest, kes nii usutavalt võiks kõike vandega kinnitada ja igas olukorras nii ausat nägu teha kui mina! Usun, kullake, et tuleksin ka siis toime ja vingerdaksin välja, kui kohtunikud rohkem noriksid kui praegu. Vahel ma koguni tahaksin, et nad oleksid rangemad — saaks rohkem nalja." (lk 70)
  • Nagu lapse ees, nii pole ka neegri ees mõtet viha teeselda: mõlemad taipavad vaistlikult kõigest teesklemisest hoolimata asja tõelist palet. (lk 75)
  • Olgu tähendatud, et Sami üks suuremaid lõbusid oli ratsutada oma peremehe hobusepoisina igasugustele poliitilistele koosolekutele, kus ta mõne plangu või kõrge puu otsast suure naudinguga kõnepidajaid jälgis. Pärast läks ta oma suguvendade hulka, keda sama ülesanne oli kohale toonud, ja lõbustas ning vaimustas neid kõige koomilisemate paroodiate ning jäljendustega, esitades kõike seda vankumatu tõsiduse ja tähtsusega. Kuigi ta kõige lähem kuulajaskond oli tavaliselt tema enese nahavärvi, juhtus ometi üsna tihti, et neid ümbritses tihe müür heledama jumega inimesi, kes kuulasid pealt ja Sami suureks heameeleks naersid ning pilgutasid silma. Sam pidas kõnekunsti lausa oma kutsumuseks ja kasutas alati iga sobivat juhust, et sellega hiilata. (lk 76)
  • "Vaatke, kaaskodanikud," rääkis Sam, vehkides ägedasti kalkuni koivaga. "Vaatke, teie hulgas on inimeselaps, kes teie kõigi, viimase kui ühe eest seisab. On selge, et kes püüab krahmata üht meie inimestest, see sirutab käe kõikide järele, sest põhimõte on ju üks ja seesama. Iga orjakaupleja, kes tuleb siia ükskõik mihukese meie inimese järele nuuskima, leiab mind eest ja tal tuleb minuga tegemist teha. Vennad, mina olen mees, kelle poole te kõik võite pöörata. Ma seisan teie õiguste eest ja kaitsen neid viimse hingetõmbeni!"
"Kudas, Sam, alles täna hommiku sa ütsid, et tahad aidata Lizzyt kinni püüda; mulle paistab, et su jutt ei klapi," tähendas Andy.
"Ütlen sulle, Andy, ära kõnele asjadest, millest sa midagist ei tea," vastas Sam kohutava üleolekuga. "Sinusugustel poistel, Andy, on hea tahtmine, aga neilt ei või siiski nõuda, et nad aksjoonide suuri põhimõttesi taipaksid."
Andy näis nina pihta saanud olevat. Eriti tegi seda sõna "aksjoon", mida enamik nooremast kuulajaskonnast pidas talle hoobiks parajasse paika. Sam jätkas:
"Talitasin südametunnistuse järgi, Andy; kui ma mõtsin Lizzyt püüdma minna, siis arvasin, et peremees seda tahab. Kui leidsin, et perenaine vastupidist soovis siis kaldus mu südametunnistus sinnapoole, sest meestel veab alati rohkem, kui nad perenaise poole hoiavad. Niisiis. teate, olin igapidi järjekindel, toimisin südametunnistuse põhjal ning jäin kindlaks oma põhimõtetele. Jah, põhimõtetele!" kordas Sam, vehkides innukalt kana kaelatükiga. "Ma tahaks teada, mis kasu on põhimõtetest, kui põle järjekindlust?" (lk 77-78)
  • "Mis puutub järjekindlusse, vennad," rääkis Sam ilmel, mis näitas, et ta asub raske kõneaine juurde, "siis järjekindlus on asi, mis peaaegu kellelegi kuigi selge põle. Noh, teate, kui üks inime tahab ühel päeval üht, aga teisel päeval hoopis teist, siis ütleb rahvas tema kohta — ja ütleb täie õigusega —, et see mees põle järjekindel. Andy, ulata mulle sealt tükk maisikooki! Aga vaatame asja ligemalt. Loodan, et härrad ja õrnem sugu vabandab, kui ma toon ühe lihtsa võrdluse. Vaatke! Tahan pääseda heinakuhja otsa. Noh, panen redeli ühte külge, aga sealt ei pääse üles; kui ma siis kauem jändamata panen redeli teise külge, kas ma siis sellepärast põle järjekindel? Ma olen just järjekindel, sest tahan üles kuhja otsa, seisku redel kus tahes. Kas saate nüüd kõik aru?" (lk 78)
  • "Jah, igastahes!" lausus Sam ning, kõht täis ja aupaiste ümber, tõusis püsti, et mõjukalt lõpetada. "Jah, mu kallid kaaskodanikud ja naissoo esindajad, mul on põhimõtted ja olen sellele uhke! Põhimõttesi on vaja nüüd ja igal aal. Mul on põhimõtted ja ma jään neile truiks. Kui arvan, et miski asi on põhimõte, siis võtan selle omaks. parem lasen end elusalt põleta kui murran oma põhimõttesi. Lähen aga otse tuleriidale ja ütlen: "Siin ma seisan, et valada viimane kui veretilk oma põhimõtete, oma kodumaa ja ühiskonna üldiste huvide eest!"" (lk 78-79)
  • [George:] "Jälle see kodumaa! Mister Wilson, teil on kodumaa, aga mis kodumaad on minul või ühelgi minusugusel orjast sündinul? Mis seadusi on meie jaoks? Meie ei tee seadusi, meilt ei küsita nende kohta nõusolekut, meil pole nendega midagi pistmist; seadused ei tee meile muud, kui murravad ja rõhuvad meid." (lk 108)
  • "Kuulge nüüd, mister Wilson!" ütles George, tulles ja istudes otsusekindlalt tema vastu. "Vaadake mind! Kas ei istu teie ees igapidi niisamasuguse inimesena nagu Segi? Vaadake mu nägu, vaadake käsi, vaadake mu keha!" Ja noormees tõusis uhkelt püsti. "Mispärast ei või ma olla nimene nagu iga teine? Hüva, mister WileoD) kuulake, mis ma teile jutustan. Mul oli isa, üks neid teie Kentucky härrasmehi, kes ei mõelnud minu peale niigi palju, et mind säästa pärandustombu huvides müümisest koos koerte ja hobustega, kui ta suri. Nägin, kuidas müüdi oksjonil mu ema oma seitsme lapsega. Kõik lapsed müüdi ema silma all üksteise järel, igaüks eri peremehele. Mina olin ta noorim laps. Ema tuli ja põlvitas vana m asteri ees ning palus, et see ostaks teda ühes minuga, nii et tal vähemalt üks lastest alles jääks, aga master virutas ema raske saapahoobiga eemale. Nägin seda pealt, ja viim ane, mida ma kuulsin, olid ema oiged ja nutt, kui mind masteri hobuse turjale seoti ja ära viidi." (lk 108-109)
  • [George:] "Mister Wilson, pange tähele: seda, mis on murdnud mu ema, mu õe, mu naise või minu südame, teie seadused ei keela, vaid annavad selleks voli igale peremehele Kentuckys, ilma et keegi võiks sõnakestki vastu lausuda. Kas te peate sääraste seadustega maad minu kodumaaks? Söör, mul ei ole kodumaad, nagu mul pole isagi. Aga ma tahan leida endale kodumaa. Teie kodumaalt ma ei taha midagi peale selle, et mind iseenese hooleks jäetaks ja siit rahus minna lastaks. Ja kui ma kord Kanadasse jõuan, kus seadused ka mind silmas peavad ning kaitsevad, on too minu kodumaa, ja tema seadusi ma austan. Aga kui keegi katsub mind põgenemisel takistada, siis vaadaku ette, sest ma ei hooli millestki! Võitlen oma vabaduse eest viimse hingetõmbeni." (lk 110)
  • [Wilson:] Raha pole kunagi ülearune, kui ta on ausal teel saadud. (lk 111)
  • "Kõik inimesed on vabad ja võrdsed hauas, kui niikaugele läheb, mister Wilson," kostis George. (lk 112)
  • Muide, kõrvu istuvate meeste mõtetega on veider lugu: ehkki nad istuvad ühel istmel, ehkki neil on mõlemal ühtviisi silmad, kõrvad, käed ja igasugused elundid, ehkki mõlema silmade eest libisevad mööda ühed ning samad vaated, on lausa imekspandav, kui suuresti nende mõtted võivad erineda. (lk 113)
  • Võtame näiteks mister Haley: tema mõtles esiteks Tomi pikkusest ning rinnakusest ja sellest, kui palju tema eest võidakse maksta, kui teda hoida niisama tüsedana ja niisama hea tervise juures seni, kuni ta turule jõuab. Ta mõtles, kuidas tal oleks kasulik oma orjasalka koostada, mõtles, missugust turuhinda ta võib arvestada kujuteldavate meeste, naiste ja laste pealt, kellest ta kaubapartii koosneks, ja muudest säärastest äriasjadest. Siis mõtles ta ka veel endast, sellest, kui humaanne ta on — et sellal kui teised orjakauplejad aheldavad oma neegritel niihästi käed kui ka jalad, oli tema Tornil ainult jalad raudu pannud ja käed niikauaks lahti jätnud, kuni Tom hästi käitub. Ja ta ohkas mõttes selle üle, kui tänamatud on inimesed, nagu see Tomgi, kelle puhul võib kahelda, kas ta üldse hindab oma peremehe armulikkust. Neegrid, keda ta oli soosinud, olid teda vahel haledasti tüssanud. Siiski pidi ta hämmastusega nentima, kui heasüdamlikuks ta oli jäänud! (lk 114)
  • "La Belle Rivière", üks tugevamaid ja ilusamaid laevu, mis kunagi sama nime kandval jõel oli sõitnud, libises rõõmsasti pärivoolu selge taeva all, vaba Ameerika tähtede ja triipudega lipu lehvides pea kohal. Laevatekil jalutas kaunist päeva nautides hulk hästi riietatud daame ja härrasid. Kõikjal kihas rõõmus ja lõbutsev elu. Erandiks oli ainult Haley orjasalk, kes asus ühes muu kaubalaadungiga alumisel tekil ja millegipärast ei paistnud just vaimustatud olevat oma mitmesugustest eelistest. (lk 119)
  • "Olen palju aastaid niihästi Kentuckys kui ka Virginias elanud ja näinud küllalt niisuguseid asju, mis lihtsalt haigeks teevad. Kuidas oleks, madam, kui need teie kaks last teilt võetaks ja ära müüdaks?"
"Neegritele ei saa omistada samu tundmusi, mis on meil," vastas teine daam, sorteerides süles villaseid tikkimislõngu. (lk 120-121)
  • "See on kahtlemata jumala tahtmine, et Aafrika rass peab teisi teenima ja et teda teistest madalamaks peetakse," ütles kajuti ukse kõrval istuv mustas kirikuõpetajariietuses tõsine, tähtis härrasmees. "Neetud olgu Kaanan, orjade orjaks peab ta olema," ütleb pühakiri."
"Kas sa näe, võõras, või siis seda see kirjakoht tähendabki!" torkas vahele keegi pikk mees, kes seal kõrval seisis.
"Selles pole kahtlust. Mingil äraarvamatul põhjusel oli jumala tahtmine määrata see sugu juba igivanast ajast orjadeks, ja meie ei või oma arvamist jumala tahtmisele vastu seada." (lk 121)
  • "Poisipõnni istandusse ei taheta," sõnas mees.
"Müün ta esimesel võimalusel maha," ütles Haley uut sigarit süüdates.
"Eks te vist annate ta kaunis odavasti ära?" küsis võõras kastivirna otsa ronides ja end mugavalt istuma seades.
"Ei tea öelda," kostis Haley. "Ta on õige vahva põngerjas, terve, priske ja tugev; liha tihke nagu telliskivi!"
"Täitsa õige, aga tema kasvatamisega on ju palju vaeva ja kulu."
"Tühi jutt!" kostis Haley. "Neegrilapsed kasvavad niisama kergesti kui loomad, nendega pole rohkem muret kui koerakutsikatega. See poisipõnn jookseb juba kuu aja pärast ringi." (lk 124)
  • "Nojah, massa," kostis Tom, "vastu hommikut puutus miski mulle külge, nii et ma pooleldi ärkasin, siis kuulsin tugevat sulpsatust ja tõusin üles, tüdruk aga oli kadund. See on kõik, mis ma tean."
Orjakaupleja polnud ei rabatud ega jahmunud, sest nagu juba varem mainitud, oli ta harjunud paljude asjadega, millega teie pole harjunud. Isegi surma õudne lähedus ei pannud teda värisema. Ta oli surma sageli näinud — oli teda oma ärireisidel kohanud ja temaga tuttavaks saanud, kuid pidas teda lihtsalt pahaks kliendiks, kes tema äritehinguid ülekohtuselt nurja ajas. Niisiis kirus ta tüdrukut häbematuks petiseks, kurtis, et tal pole põrmugi õnne, ja et kui asi ei parane, ei saa ta sellest reisist sentigi kasu. Lühidalt, ta pidas end vähimagi kahtluseta ülekohtuselt koheldud inimeseks. Kuid midagi polnud parata, sest naine oli pääsenud ära sinna riiki, kust põgenikku iialgi välja ei anta. Seepärast istus orjakaupmees rahulolematult maha, väike arveraamat käes, ja kandis puuduva kaubaartikli 2ärikahjude" lahtrisse. (lk 128)
  • Kes suudaks kirjeldada esimese vabaduspäeva õndsust! Kas pole vabadustunne kõigist, inimese tunnetest kõrgeim ja üllaim?! Liikuda, rääkida, vabalt hingata ohutult minna ja tulla, ilma et sind keegi jälitaks! Kes suudaks kirjeldada selle puhkuse õndsust, mis laskub vaba inimese peapadjale! (lk 332)
  • "Püüaksid sa põgeneda ühes meiega, isa Tom?"
"Ei," vastas Tom. "Varemalt soovisin küll põgeneda, aga nüüd mõtlen, et õigem on mul kannata koos kõigi nende vaeste õnnetutega ja aidata neid nii kudas oskan. Teiega on lugu teine — teile on see kõik siin üle jõu, ja parem oleks, kui te siit minema saaks."
"Ma ei tea ühtegi teed, mis viiks siit mujale kui hauda," sõnas Cassy. "Igal metsloomal ja linnul on oma pesa, isegi ussidel ja alligaatoritel on omad urkad, kuhu puhkama heita, aga meil pole kusagil pelgupaika. Isegi kõige sügavamatest soodest otsivad Legree verekoerad meid üles. Kõik on meie vastu, igaüks, isegi loomad! Kuhu on meil põgeneda?" (lk 332-333)
  • Cassyl oli erakordne ning kummaline mõju. Legree oli tema omanik, ta hirmuvalitseja ja piinaja. Legree teadis, et Cassy on täielikult, igasuguse abi ja armuta tema võimuses, aga ometi on lugu nii, et kõige tooremadki mehed ei saa vastu panna tugevale naiselikule loomusele ega vältida selle mõjuvõimu. Kui Legree ta ostis, oli Cassy hea kasvatuse saanud naine, ja Legree oli teda tollal kõhklematu toorusega oma kanna alla surunud. Aga kui alandused ja meeleheide Cassy loomuse ajapikku kalgiks tegid ning temas metsikumad tunded süttisid, sai temast teataval määral Legree valitsejanna, keda mees vaheldumisi türanniseeris ja kartis. (lk 337)
  • "Vargus!" hüüdis Cassy põlgliku naeruga. "Meil pole vaja aru anda neile, kes varastavad meilt kõik, ihu ja hinge! Viimane kui üks neist rahadest on varastatud — varastatud vaeste, nälgivate, tööd rügavate orjade käest, kes selleks, et peremees kasu saaks, peavad andma hinge seest. Las tema annab aru oma vargusest!" (lk 344)
  • Väidetakse, et isanda omakasu on orjale küllaldaseks kaitseks. Kui aga inimene oma hulle tahtmisi taga ajades nii pööraseks läheb, et on valmis oma jonni saamiseks täie teadlikkusega ning avasilmi kas või omaenese hinge ära müüma, — mis hooliks niisugune siis veel ligimesest! (lk 346)
  • "Ja üldse, milleks teha säärast kära ühe surnud neegri pärast," lisas Legree.
Need sõnad olid nagu säde püssirohulattu. Mõistlikkus polnud kunagi selle Kentucky poisi suuremaid voorusi olnud. George pöördus ja virutas Legree üheainsa vihase rusikahoobiga näoli maha; ja kui ta siis raevust ning sõjakusest leegitsedes põrmupaisatud julmuri kohal seisis, oli ta otsekui lohevõitja.
On inimesi, kellele rusikahoobiga sirulilöömine väga kasvatavalt mõjub. Alles siis, kui mõni mees neid tolmu sisse pikali paiskab, hakkavad nad temast jalamaid lugu pidama. Legree oli just sedasorti inimene. Kui ta end püsti ajas ja riietelt tolmu rapsis, silmitses ta aeglaselt eemalduvat kalessi üsna ilmse austusega ega avanud suudki, enne kui sõiduk silmapiirilt kadus. (lk 355)
  • "Nüüd võite tagasi minna, poisid," sõnas George ja pistis igaühele pihku veeranddollarise mündi. Aga mehed viivitasid minekuga.
"Kui noorisand oleks hea ja ostaks meid ..." lausus üks neist.
"Me teeniks teda nii ustavalt!" sõnas teine.
"Sant põli on siin!" ütles esimene. "Olge head, massa, ostke meid!"
"Ma ei saa seda teha! Ma ei saa! See on võimatu!" vastas George suure vaevaga ja saatis nad ära.
Vaesed poisid olid masendatud ja eemaldusid tummalt. (lk 356)
  • Mis puutub vaimu väljanägemisse, siis siin läksid asjatundjate arvamised lahku. Neegritel — ja niipalju kui teame, ka valgetel — on üldiselt kombeks niisugusel puhul tingimata silmad sulgeda ja peita pea teki, undruku või mõne muu käepärast oleva eseme alla. Kui ihusilmad on niiviisi välja lülitatud, siis, nagu igaüks teab, on vaimusilmad muidugi seda elavamad ja teravapilgulisemad, ja selleparast oli vaimust terve hulk elusuuruses portreesid, mille tõepärasust vandega kinnitati, aga mis, nagu portreedega tihti lugu, ei sarnanenud üksteisega üheski üksikasjas peale tondisoole üldise iseärasuse - valge lina kandmise. Neegrid ei tundnud antiikajalugu ega teadnud, et Shakespeare on sellise kostüümi käibele võtnud, öeldes:
Surilinas kooljad
kesk Rooma linna tänitades uitsid. (lk 356-357; tsitaat: "Hamlet", I vaatus, 1. stseen)

JärelsõnaRedigeeri

Roman Beloussov, "Onu Tomi onnikese võti", tlk Ursula Põks, lk 370-389. Tõlgitud väljaandest: Роман Белоусов, "О чем умолчали книги", Москва: Советская Россия, 1971.

  • Mister Edgar Beecheri New Yorgis asuva elumaja võõrastetoas arutas väike seltskond viimaseid poliitilisi sündmusi. Jutt oli äsja Kongressi poolt kinnitatud põgenenud orjade seadusest. Nüüdsest peale oli võimalik iga vabadesse põhjaosariikidesse asunud neegrit tema endisele peremehele tagastada. Viimasel polnud selleks vaja teha muud kui teatada, et mainitud neeger on kunagi kuulunud temale. Põgenenud orjade seadus võttis orjadelt viimase lootuse. Nüüd ei piisanud enam põhja- ja lõunaosariike eraldava piiri ületamisest, et pääseda põrgust vabadusse. Tuli ette võtta ääretult ohtlik teekond läbi kogu maa. Pääsemine ootas alles Erie järve teisel kaldal, kus algas "inglaste maa", Kanada. Midagi ei ihaldanud õnnetu, vaevatud, hirmu täis ori rohkem kui sinna jõuda. Ent igatsust täide viia läks korda vähestel. (lk 370)
  • Hettie süda oli raske, kui ta päevast päeva kuulis kurbi lugusid julmusest ja süütute mõnitamisest, jahist inimestele, sellest, kuidas püüti neid, kes tahtsid elada vabadena. Protesteerida? Paljastada? Selle müüri võis lammutada ainult laeng püssirohtu. Tema raamatust saabki too laeng. Raamatust saab võti, nagu on öelnud Frederick Douglass, kirjaniku kaasaegne, väljapaistev võitleja neegrite vabastamise eest, võti, mis avab vanglauksed miljonitele orjadele.
Raamat orjusest! Raamat ikestatute kaitseksl Harriet näitab selles, et neeger on inimene, aga mitte ese, millega omanikul on voli teha mida tahes. Teos peab äratama viha, kutsuma esile protesti, panema ükskõiksed mõtlema. Kõlagu raamatu lugejal kõrvus orjapidaja piitsa vihin, piinatud neegrite oiged ja karjed, kõlagu need õudsed karjed vastu igas majas, igas ausas südames. (lk 371)
  • Oma töötuba Harrietil polnud, tal tuli kirjutada sõna tõsises mõttes käigu pealt: väikesel lauakesel söögitoa nurgas. Muide, kaevata, nagu läheks töö aeglaselt, ta ei saanud. Kirjanik tunnistas, et ei suuda sulge ohjeldada, et jutustus sünnib tema tahtest sõltumatult. Algul planeeritud kaheksa peatükki ei suutnud kõiki mõtteid mahutada. Jutustust tuli laiendada, kirjastustes tavana kehtiv raamatumaht ületada. Ta kirjutas peaaegu kirjavahemärkideta, püüdis fikseerida kõigepealt mõtet, stseeni, dialoogi. Ei jätkunud aega ka selleks, et tegevus kohe peatükkideks jaotada. Jutustus paisus, tegelaste karakterite arenguloogika tõmbas kirjanikku kaasa. Ja mitte enam autor, vaid tegelased ise kujundasid tema raamatus oma saatust.
Häda oli ainult selles, et Harriet oli sunnitud kirjutama katkendlikult. Töö tuli koduste toimetuste tõttu tihti katkestada: suures majapidamises on rohkesti tegemist. Lapsi oli vaja õigel ajal sööta, toad korrastada ja pesu pesta, peale selle pidi leidma aega õmblustööks. Millal sa siin veel raamatut kirjutad! (lk 372)
  • Akna taga ripub vihmaloor. Läbi selle loori kerkib otsekui kangastusena Harrieti silme ette maja Cincinnatis, perekond ja teenijad. Kui ta veel tolles linnas, orjapidamisosariikide piiril elas, tuli ette, et põgenikud, kes tahtsid põhjaosariikidesse jõuda, leidsid nende majas peavarju ja toetust. Korduvalt tuli tal kuulata põgenenud orjade kibedaid pihtimusi, vapustavaid jutustusi. Tihti ärkas ta öösel vankrirataste kääksumisest või tänavalt kostvast hobuse kabjaplaginast. See tähendas, et põgenikul on õnnestunud jälitajate käest pääseda, et ta on heade sõprade juures, kes läkitavad ta "salajast liini" mööda edasi. Üks selle liini "konduktoreid" oli tollal nende naaber John Vanzoldt, vana avara südamega mees. Paljudel õnnetutel aitas ta end varjata ja orjusest pääseda. Harrieti raamatu lehekülgedel aitas ta ka Elizat, kandes seal nime John van Trompe. (lk 373)
  • Lugejad neelasid romaani ahnelt haarates järjekordse koguse, nagu oleks see pakk värskeid ajalehti, ja nõudes üha uusi ja uusi trükke. Esimene müüdi läbi kahe päevaga, nädala pärast ilmunud teine trükk ei jäänud samuti seisma, ja niisama välkkürelt osteti ära ka kolmas. Nali naljaks — kolme nädalaga müüdi läbi kakskümmend tuhat eksemplari! Võinuks arvata, et trükikojas trükitakse revolutsioonilisi proklamatsioone. (lk 374)
  • Pärast teose avaldamist ajakirjas ilmus teda raamatuna 1852. aasta aprillist detsembrini kaksteist trükki. Aasta jooksul lasti välja kolmsada tuhat eksemplari, tolleaegse Ameerika kohta ennekuulmatu arv. "Me ei mäleta, et mistahes ameerika kirjaniku teos oleks äratanud nii üldist ja sügavat huvi," kirjutati ajalehtedes. Peaaegu otsekohe ilmus romaan ka Inglismaal, kus mõne aja möödudes juba poolteist miljonit eksemplari mitte vähema menuga lugejate kätte jõudis. (lk 374)
  • Kord leidis Harriet. saabunud posti hulgast kirja Longfellow'lt. Kuulus luuletaja kirjutas, et Harrieti raamat on suur moraalne võit, millist pole seni olnud kogu kirjandusajaloos. Tema arvamusega ühines Charles Dickens, kes ütles, et ühelgi raamatul maailmas pole korda läinud õhutada mõningaid tulipäid nii. nagu seda tegi Beecher-Stowe' romaan. George Sand'i sõnade kohaselt avas "Onu Tomi onnike" uue ajastu ameerika kirjanduse ajaloos ning on üks neid teoseid, millel on olnud kogu tsivilisatsioonile ülisuur mõju. (lk 375)
  • Ent mitte kuskil ei äratanud "Onu Tomi onnike" nii tulist vastukaja kui Venemaal. "Kas olete "Onu Tomi onnikest" lugenud? Jumala pärast, lugege, olen joovastuses!" hüüatas Herzen. Ning lisas, et see on "tohutu kirjandusnähtus".
Tšernõševski ja Nekrassov, Tolstoi ja Turgenev — kogu eesrindlik vene üldsus nägi Beecher-Stowe' romaanis ka vene pärisorjuse paljastust, kusjuures "meie koduste neegrite" olukorda ei peetud põrmugi paremaks kui ameerika orjade oma. Pole ime, et tsaarivalitsus keelustaski varsti "Onu Tomi onnikese". (lk 375)
  • Mida pidi Harriet selles olukorras ette võtma, et päästa laimu eest oma raamatut ja kaitsta ühtlasi ka iseennast kui autorit? Jäi üksainuke võimalus: tõestada, et kõik, millest ta "Onu Tomi onnikeses" kirjutas, on tõsi. Ent kuidas seda teha? Kirjutada veel üks raamat? Vaevalt et uus romaan neegrite elust suudaks laimu kummutada. Ei, tuleb luua midagi hoopis muud. Mitte ilukirjanduslik teos, vaid aruanderaamat, faktide raamat. See raamat juhataks lugeja kirjaniku laboratooriumi ja näitaks, milline dokumentaalne materjal on olnud "Onu Tomi onnikese" aluseks. Ainult raamatusse kätketud autentsed faktid — ainult faktid! — ainult kindlad, usaldatavad juhtumid, ajalehekroonika, isiklikud muljed, neegrite tunnistused — üksnes sellega on võimalik vaenlasi vaikima sundida. (lk 376)
  • Stefan Zweig on öelnud, et ainult käsikirjad võivad abiks olla sügavaimasse loodusesaladusse — loomingusaladusse süvenemisel. Ja kui kirjanik ise polegi suuteline selgitama oma inspiratsiooni saladust, toda kunsti sinilindu, siis tema teoste käsikirjad võivad meid siiski lähendada tabamatu loomeprotsessi mõistmisele. Selles mõttes on dokument, mille meile on pärandanud Harriet Beecher-Stowe, unikaalne. Nagu Alphonse Daudet’gi teoses "Minu raamatute sünnilood", jutustas ta olulistes joontes oma romaani saamisloo, ja tegi seda nii siiralt, nagu võib teha ainult suur ning aus kunstnik. Kõrvutades tema mõlemat teost — romaani ja autori kommenteeritud faktide ning dokumentide kogu, võime jälgida (kasutades V. Brjussovi sõnu) ebamäärase kontuuri imelist muundumist täiuslikuks kunstipildiks, kui kirjanik läheb elufaktide juurest edasi nende üldistamisele ja elustamisele. (lk 376)
  • Ühest säärasest istanduseomanikust rääkis Harrietile kord vend Edgar. Orjapidaja, kellega too New Orleansis kohtus, nõudis, et vend katsuks tema sepahaamritaolist kämmalt, küsis: "Miks on mul säärane rusikas?" ning vastas ise: "Sellepärast et peksan sellega neegreid. Üheainsa hoobiga löön viimase kui ühe oimetuks." Kirjanik palus venda, et see kirjutaks talle nüüd uuesti kõigest, mida too orjapidaja kõneles: "Võrrelgu lugejad tema sõnu raamatus trükituga." (lk 378)
  • Nõnda lõppesid peaaegu kõik orjatapmise ning -piinamise kohtuasjad, ja muidugi juhul, kui need üldse kohtuni jõudsid. Selles seoses vastas üks istanduseomankke küsimusele, kas peremees võib neegrit tappa, rahulikult: "Nad teevad seda iga päev." Kui temalt edasi päriti, millised lootused õiglasele kohtumõistmisele on neegril Virginia osariigi kohtutes, lausus ta: "Ei vähimaidki. Mitte rohkem kui lõvi küüsi sattunud küülikul." (lk 379)
  • Ajal, mil Harriet oma romaani ja hiljem selle "võtit" kirjutas, kündsid orjalaevad ikka veel Atlandi ookeani laineid. Alustanud häbiväärset äri "elusa kaubaga" viieteistkümnenda sajandi keskpaiku, tegelesid "tsiviliseeritud" eurooplased selle võika bisnessiga üle kolme ja poole sajandi. Esimesed, kes veriste Aafrika-ekspeditsioonide teele asusid, olid portugallased, neile järgnesid hispaanlased ning hollandlaste Ida-India kompanii, kes rajas 1626. aastal New Yorgi. Tema laevadega veeti hispaania kolonisaatoritele Uude Maailma tööstuskaupade kõrval ka neegreist orje. Angoolas, Kullarannikul ja Senegalis püüti neid nagu loomi ning viidi üle ookeani suhkruroõistandustesse. Selleks ajaks oli nõudmine suhkru järele enneolematult suurenenud. Euroopa, kes kaua aega peale mee midagi magusat ei tundnud, oli pilliroosuhkru maitse omaks võtnud, märkamata üldsegi kibedat kõrvalmaiku, mille andis suhkrule istandustes voolav tuhandete orjade higi ja veri. (lk 381)
  • Fakte oli nii tohutul hulgal, et Harrietil ei jätkunud füüsilist jõudu nende üleskirjutamiseks. «Mu jõud on täiesti otsakorral,» kirjutas ta vennale. «valmistades «võtit», mis avaks «Onnikese».» Ent see polnud ainuke raskus. Tunduvalt rängem oli taluda moraalset pinget. Harriet kirjutas oma teist raamatut "hingeliselt kannatades, nuttes, palvetades, veetes uneta öid ja elades üle kõige raskemaid päevi". Tõtt kirjutada on alati raske. Veelgi raskem on kirjutada kibedat tõtt, jutustada inimeste metsikustest teiste inimeste kallal, keda ei peetud inimesteks ainult seetõttu, et nende nahk oli must. Kergem on välja mõelda omast peast, kirjutas Harriet Beecher-Stowe "Onu Tomi onnikese võtme" eessõnas, hoopis raskem luua raamatut faktide alusel, mis pärit julmast tegelikkusest. (lk 386)
  • See toimus üheksa aastat pärast "Onu Tomi onnikese" ilmumist, sel ajal kui Ameerikas tärisesid lõuna- ja põhjaosariikide vahel neegrite vabastamise nimel peetava kodusõja relvad. Sõjaga oli kirjanikul, õieti küll tema teosel, kõige otsesem seos. Nii vähemalt ütles Lincoln vastuvõtul, kus viibis ka Harriet Beecher-Stowe. "Teie siis oletegi see väike naine," hüüdis president, "kes kutsus välja selle suure sõja!" Harriet võis kiituse üle tõepoolest uhke olla. Tähendas ju see, et tema eesmärk — "puuvillapatjadel uinuvaid" ameeriklasi äratada — oli raamatu abiga saavutatud. (lk 387)
  • Orjus on igaveseks Ühendriikidest välja juuritud, mõtles Harriet Beecher-Stowe, vaja on ainult hoolitseda neegrite hariduse eest. Tollest ajast on möödunud üle saja aasta. Ent nagu Beecher-Stowe’ aegadelgi, ei ole neegreil tegelikult hääleõigust, vaatamata seadustele ja konstitutsioonis tehtud muudatustele, mis keelavad kedagi hääleõigusest ilma jätta "rassitunnuste või nahavärvuse pärast". Ka hariduse saamisel ei ole neegrid üheõiguslikud. Palju neegrilapsi ei käi koolis sellepärast, et "tõelise demokraatia" kodupinnal õitseb lopsaka lillena rassiline eraldamine, segregatsioon, mis on muide samuti vastuolus konstitutsiooniga. Kibeda irooniana tunduvad tänapäeval sõnad, millega kirjanik pöördus noorte poole, soovides, et "Onu Tomi onnike" õpetaks kaastunnet ja halastust kõigi vaeste ja rõhutute vastu. "Püüdke kõigest jõust," kutsus Beecher-Stowe üles, "et koolide uksed ei oleks neegrilastele suletud." Tänapäeval aga õnnestub ainult üksikutel neegrilastel istuda koolipinki. (lk 388-389)
  • Alandlikkus on tee orjusele. Ameerika neegrid teavad seda ülihästi. Järjest rohkem on neid, kes mõistavad, et onu Tom, Harriet Beecher-Stowe’ fantaasiakuju, on tulevikuta kangelane, kelle elu lõppes kirjaniku teose lehekülgedel. Teine lugu on raamatu nende kangelastega, kes tahtsid võidelda ja võitsid. Nad elavad edasi, jätkavad võitlust ning tõmbavad kaasa neid, kelle päralt on tulevik. (lk 389)

Autori järelsõnaRedigeeri

Autori järelsõna teosele Minni Nurme nõukogudeaegses eestinduses ei ilmunud, tõenäoliselt religioossuse tõttu. Võimalik, et tekstis tehti teisigi kärpeid.

  • Meil on veel armuaega. Nii Põhi kui ka Lõuna on süüdlased Jumala ees, ja ka kristlikul kirikul on vaja karmilt vastust anda. Meie Ühendriike saab päästa mitte ühtehoidmise, ebaõigluse ja julmuse kaitsmise ning ühise patukapitali loomisega, vaid patukahetsuse, õigluse ja halastusega, sest seadus, mille järgi veskikivi ookeani vajub, ei ole kindlam kui see tugevam seadus, mille järgi ebaõiglus ja julmus toovad rahvastele Kõikväelise Jumala raevu!
    • Autori järelsõna lõpp

Teose kohtaRedigeeri

  • Minni ostis selle [Moskvitš 400] 1951. aastal Harriet Beecher Stowe'i romaani "Onu Tomi onnike" tõlkehonorari eest ja õppis ka ise autot juhtima, kuna ta abikaasa Aadu Hint keeldus seda kategooriliselt tegemast. /---/ Ema rääkis, et tal oli sõidutundi minnes alati mure, et ta ei jõua sealt elusana enam koju tagasi, ning iga kord autojuhtimist õppima minnes rivistas ta kõik oma lapsed üles ja suudles meid kõiki hüvastijätuks.
    • Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 56


  • Teemad, millele proua Browning pühendas osa oma parimast ja osa oma halvimast luulest - 1840. aastatel lapstööjõud, prostitutsioon ja orjade vabastamine; 1850. aastatel Itaalia ühendamine - tõestavad, et ta on eepilise ajastu kirjanik. Kui ta kohtas Firenzes Harriet Beecher Stowe'd ja algas, nende kirjavahetus liikusid nad oma kirjades vabalt edasi-tagasi selliste naisteemade vahet nagu agitatsioon orjade vabastamise poolt Ühendriikides ja rahvuslik agitatsioon Itaalias. "Kas on võimalik, et teie arvates pole naisel mingit pistmist selliste küsimustega nagu orjandus?" kirjutas proua Browning ühele "Onu Tomi onnikese" šokeeritud lugejale. "Sel juhul peaks ta sule kasutamisest hoiduma. Siis peaks ta minu arvates alistuma ka ise orjapidamisele ja konkubinaadile, just nagu vanadel aegadel, sulgema end koos Penelopedega "naiste ruumidesse" ning hoiduma kohast mõtlejate ja kõnelejate seas."
    • Ellen Moers, "Literary Women", New York: Doubleday, 1976, lk 40


  • Ühiskonnamurrangute liikumapanevate jõudude keerulises koosluses ei ole kirjandus kunagi olnud midagi kõrvalist. Mõnedki praegused ajaloolased oletavad, et ameeriklanna Harriet Beecher Stowe romaan “Onu Tomi onnike” (1852) võis olla otsene tõuketegur Ameerika kodusõjaks (1861–1865). See omakorda oli aga tõsiseim hoop orjandusele ja inimkaubandusele, mida läänemaailmas tolle ajani oli võetud kui endastmõistetavust.
  • Inimkaubanduse ja orjanduse hukkamõist ei ole tegelikult “Onu Tomi onnikese” ainus väärtus. Teos seob sündmused religioosse taustaga. Beecher Stowe kasvas üles tõsiusklikus protestantlikus vaimus. Heas valguses laseb ta näha kveekerite protestantlikku usulahku. Samas ei saa ju orjandusliku lõuna patte ajada katoliikluse kaela. Vihjamisi vastandabki Beecher Stowe ligimese orjastamist taunivat tõsist kristlust protestantlikule oportunismile, mille vaikiva heakskiiduta Ameerika lõuna vägivald neegrite kallal vaevalt saanuks kunagi nii sügavaid juuri ajada.
  • Romaan tõstab esile emaarmastust ja ajaloolise naise loomulikku vastuseisu meeste loodud vägivallamaailmale. See on väikse pojaga põgeneva Eliza loo sõnum, aga samale vihjavad väheste eranditega, küll erinevais varjundeis, kõik naised, keda romaanis kohtame. Märterlikku Tomi armastab kogu hingest orjapidaja väike tütar Eva. Lastes Eval haigusse surra, võimendab Beecher Stowe oma läkitust looduse puhtusest-pühadusest, armastusest – olgu looduslikus, olgu kristlikus tähenduses – kui eksistentsi kindlaimast vajadusest ja tõest.
Kirjanduse mõjujõudu ei tasu alahinnata.