Delia Owens

USA kirjanik ja zooloog

Delia Owens (sündinud 4. aprillil 1949) on Ameerika kirjanik ja zooloog. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Kus laulavad langustid".

"Kus laulavad langustid"Redigeeri

Delia Owens, "Kus laulavad langustid". Tõlkinud Bibi Raid. Rahva Raamat 2019


  • Padur ei ole soo. Padur on valgusruum, kus hein kasvab vees ja vesi valgub üheks taevaga. Aeglaselt liikuvad ojad uitavad uniselt mere poole, kandes päikest endaga kaasa, ning pikajalgsed linnud tõusevad tuhandete lumehanede kisa peale õhku, tehes seda ootamatu graatsilisusega — nagu ei oleks neid lendama loodud. (lk 11, algus)
  • Ükski mees ei hakka endale sohu saabalpalmi najale peavarju ehitama, kui ta just kellegi eest ei põgene või pole jõudnud oma isikliku tee lõppu. (lk 15)
  • See võis ju olla karm maastik, kuid ükski toll sellest polnud kasin. Maapinnale ja vette oli ladestunud kihtide kaupa elu — väänlevad liivakrabid, mudas tuterdavad jõevähid, veelinnud, kalad, krevetid, austrid, rasvased ulukid ja prisked haned. See, kes ei põlanud õhtusöögi nimel ära mudas kraapimist, ei jäänud iial nälga. (lk 16)
  • Padura elanikud pruulisid ise oma viski ja oma seadused - need ei olnud sellised, mis oleksid põletatud kivitahvlile või üles tähendatud paberitele, need olid sügavamad, talletunud otse geenidesse. Ürgsed ja loomulikud nagu oleksid need koorunud kullide ja tuvide munadest. Nurka aetuna, meeleheitel ja teistest ära lõigatuna pöördub inimene tagasi nende instinktide juurde, mis on suunatud vaid ellujäämisele. Lihtne ja aus. Need geenid jäävad alati peale, sest neid antakse ühelt põlvkonnalt teisele sagedamini kui leebemaid geene. Asi pole kõlbelisuses, vaid lihtsas matemaatikas. Tuvid kaklevad omavahel sama sagedasti kui kullid. (lk 16-17)
  • Järgnevate päevade jooksul, varjulisel tammejuurikal või rannal päikese käes istudes, õpetas Tate Kyale, kuidas lugeda sõnu, mis laulsid hanedest ja kurgedest, kes kõik olid nende ümber tõelised.
"Aga mis siis saab, kui hanemuusikat enam ei ole?" (lk 115)
  • Poisi pehmed sõnad, mis kõlasid peaaegu nagu luule, õpetasid talle, et muld on elust pungil ja maailma üks kõige kalleimaid rikkusi; et märgalade kuivendamine kuivatab ära maapinna miilide kauguselgi, tappes koos veega taimi ja loomi. Mõned seemned lebavad aastakümneid suikunud olekus kuivanud maapinnas ja ootavad, ja kui vesi viimaks jälle koju tuleb, tungivad nad mühinal läbi pinnase, oma nägusid taas lahti voltides. Need olid imed ja päriselulised teadmised, mida ta poleks koolis iial õppinud. Tõed, mida kõik peaksid teadma, kuid mis ometi, ehkki asuvad nähtaval kohal kõikjal meie ümber, paistsid olevat peidus nagu seemnedki. (lk 125-126)
  • Kya teadis Albert Einsteini raamatute põhjal, et aeg on sama ebakindel kui tähed. Aeg kiireneb ja paindub planeetide ja päikeste ümber, on mägedes teistsugune kui orgudes, ning on osa sellest samast kangast, millest moodustub maailmaruum ning mis kaardub ja paisub nagu merigi. Objektid, olgu nendeks planeedid või õunad, langevad või tiirlevad mitte gravitatsiooni pärast, vaid seepärast, et nad kukuvad aegruumi siidiste voltide vahele - nagu veerõngaste vahele tiigiveel, mille on loonud suurema massiga objektid. (lk 201)
  • Punane täpp hõbekajaka nokal, teadis Kya, polnud vaid iluasi. Alles siis, kui kajakatibud toksisid nokaga vastu täppi vanema nokal, said nad kätte neile kogutud toidu. Kui punast täppi polnud näha ja tibud selle pihta ei toksinud, ei andnud vanem neile süüa ja tibud surid. Isegi looduses jookseb vanemaks olemine mööda peenemat joont kui võiks arvata. (lk 258)
  • Ta asetas plastkarbi - patarei jõul töötava plaadimängija - haua kõrvale maapinnale ja pani sellele 78se pöörlemiskiirusega plaadi. Nõela hoidev käpp võdises ja laskus siis plaadile ning Miliza Korjuse hõbedane hääl kerkis puude poole. Tate istus ema haua ja lilledega kaetud kalmu vahel. Kummalisel kombel lõhnas magus, värskelt kaevatud muld rohkem alguse kui lõpu moodi. (lk 376)
  • Tate meenutas isa definitsiooni mehest: keegi, kes suudab vabalt nutta, tunneb südames luulet ja ooperit, ja on naise kaitsmiseks kõigeks valmis. (lk 376)
  • Ta teadis, et aastaid üksindust olid muutnud tema käitumist niivõrd, et ta oli nüüd teistsugune kui teised, aga see polnud tema süü, et ta oli pidanud üksi olema. Suurema osa sellest, mida ta teadis, oli ta õppinud looduselt. Loodus oli toitnud, õpetanud ja kaitsnud teda siis, kui keegi teine seda ei teinud. Kui need tagajärjed on tema teistsuguse käitumise süü, siis olid ka need talitused osa elu fundamentaalsest olemusest. (lk 383)