ProosaRedigeeri

  • Inimeste lugema õpetamine on hoopis midagi muud kui teismeliste õpetamine lugemist väärtustama. Mõnikord püüab Charlotte näha sõnu samamoodi, nagu küllap näevad neid tema õpilased — mustad märgid: kaared, kriipsud, nõutuks tegev kood, mis tuleb lahti murda. Ta võrdleb seda araabia- või jaapanikeelse lehekülje müstilise ilukõnega, millele ta ise on pime. Tema õpilased liiguvad ringi, ära lõigatuna reklaamide kakofooniast, tänavasiltide antud juhenditest, ajalehepealkirjade informatsioonist. Nad viibivad küll maailmas, kuid pole seal päriselt kohal. Nende suutmatus lugeda on puue; ent vastuvõtmatus kirjandusele kõigest piirang. (lk 54)


  • Vähe sellest, et korralagedus rikub mustrit, see annab ka mustri jaoks materjali. Kord viitab piirangule; kõigist võimalikest materjalidest on tehtud piiratud valik ning kõigist võimalikest suhetest on kasutatud ainult üht piiratud suhtekogumit. Niisiis on korralagedus vihjamisi piiramatu, ükski muster ei ole selles teoks saanud, kuid selle mustriloomise potentsiaal on piiritu. See on põhjus, miks me püüdes küll luua korda, ei mõista lihtsalt hukka ka korralagedust. Me saame aru, et see on olemasolevate mustrite suhtes destruktiivne, aga ka, et sel on potentsiaali. See sümboliseerib ühekorraga nii ohtu kui ka võimu. (lk 178)