Tallinna vanalinn

Proosa

muuda


  • [Uuendustest Tallinna vanalinnas:] Ega seal Raekoja platsi juures väga midagi keskaegset peale raekoja ka ei ole, hilisemad sajandid on seal väga palju muutnud. Jegorovi maja on puhta eestiaegne.
Ja kui De La Gardie auk oli sõjast olemas, siis see auk täis ehitada oli väga õige mõte ja ma ei arva, et oleks pidanud koopiat tegema. Seega minu arust see De La Gardie on suhteliselt õnnestunud lahendus.
  • Aga see sajandivahetuse olukord oli tegelikult huvitav ja tormiline aeg. Me nägime, kuidas eestlastest said uuesti omanikud ja nad arvasid, et omanikuks olemine tähendab piiritult õigusi ja palju vähem kohustusi. Aga siis tihti selgus, et nad on ostnud hoopis mälestise ja neil on hoopis kohustus seda säilitada ja nad ei tohi üldse oma kõige odavamat ja enda silmis kõige geniaalselt lihtsamat äriideed kohe ellu viia, mis oleks enamasti tähendanud mälestise hävingut ja osade mälestiste puhul see ka juhtus.
Mul on tunne, et see 1995. aastal kehtima hakanud uus muinsuskaitseseadus hakkas suhteliselt hästi tööle, sest mingid lahingud peeti seal sajandivahetusel maha, kus äsja jõukaks saanud olid pahased, et neile ei lubata vanalinnas keskaegsele majale plastaknaid panna. No nii lolli mõttega lihtsalt keegi tänapäeval ei tulekski välja.
  • Mina arvan, et Harju tänav tuleb taashoonestada. Ma ei tahaks kohe sõna võtta nüüd, missugune vorm see peab olema, ma ei arva, et kindlasti peab nii-öelda arheoloogilise täpsusega fassaade taastama, aga põhimõtteliselt tuleb taastada ja ta tuleb taastada kindlasti avaliku ja erasektori koostöös ja tähtis on avaliku sektori panus. Sinna on kindlasti vaja tuua sisse subsideeritud üürikortereid, sest vanalinn ei tohi vaesustuda, ta peab olema rikaste ja vaeste, erinevate ühiskonnakihtide kooselukoht. [---]
Just, see ei tohi muutuda ainult selliseks miljonäride linnaks.
  • Kui me nüüd veel mõtleme seda, et miks need inimesed peavad ühistransporti koormama, et sõita kaugetest linnaosadest vanalinna kokku, nemad võiksid ju vanalinnas siis elada, need, kellel on vanalinnas töökoht. Vanalinnas töökohtade säilitamine on erakordselt tähtis selleks, et vanalinn nii-öelda eluterve linnaosana säiliks.
  • Teadlikult elu tagasitoomise nimel ma seda mõtet nendest õpetajate, arhivaaride ja museoloogide, laiemalt madalapalgaliste töötajate asustamisega olen kerinud, et vanalinn oleks elav keskkond.
Ma mäletan, et kui kümmekond aastat tagasi UNESCO rahvuskomisjon väga survestas Tallinna linna, et kõikidel maailmapärandi objektidel on oma nõukogu, mis jälgib seda, kuidas elu ja tervis sellel maailmapärandi objektil on. Tallinna linn siis ka tõepoolest andis järele ja ühe nõukogu tegi, aga ta vaatas üksiti, kuidas nõukogu jumala eest mitte midagi ei suudaks ellu viia. See oli puhtalt auru väljalaskmise koht ja linn oli väga seda meelt, et temal on mingid tulupinnad ja teda absoluutselt vanalinna käekäik ei huvitanud.
  • Ütleme teistpidi, et väga palju on ju nüüd vaeva nähtud sellega, kuidas turisti vanalinnast kõrvale juhtida, mis on väga raske. Aga näiteks Tallinna sadam tellis kunstiakadeemia käest uuringu, et mis oleksid veel Tallinna teised potentsiaalsed kohad või kuidas vähendada Tallinna vanalinna kruiisituristidega ülekoormatust. Mina, kes ma käin iga päev tööle läbi vanalinna, tean väga hästi seda, et see tõesti on probleem. On püütud lahendusi leida, aga vanalinn on nii tugev märgiliselt, ta tõmbab turisti enda poole.
  • Ma olen ka mõelnud sellele, et inimesed ei taha vanalinnas elada, sest pidutsejad karjuvad öösel ja kõrtsmikud on hädas, sest kui nad öösel joodikute käest viimast raha kätte ei saa, siis nende äri kannatab. Siin on hästi vastandlikud huvid ja linn on olnud väga selgelt kahe tule vahel. Ma arvan, et keskaegsete võlvide all ei ole ainuke koht, kus öösel purjuspäi möirata, seda võib teha ka kuskil suvalises küünis, näiteks Telliskivi teke ja pidutsemise välja nihkumine vanalinnast on väga mõistlik.