Vikitsitaadid

Mariann Raisma

eesti ajaloolane ja museoloog

Mariann Raisma (sündinud 2. juulil 1974) on eesti ajaloolane, kunstiteadlane ja museoloog.

Artiklid

muuda
  • Kui kusagil puudub päriselu (nagu Tallinna vanalinn) või keegi on uuendustele vastu (nagu Eesti inimesed), siis kasutatakse ikka muuseumi kui surnuaia mõistet. Muuseumi ja mausoleumi võrdlus on ju väga vana – lisaks sarnasele kõlale on sarnane ka sisu. Või kas ikka on?
  • Eesti muuseume ei iseloomusta stagnatsioon, vaid innovatsioon. Muutuse on läbi teinud nii võimsad kompleksid kui ka väikesed erilised paigad, mis nüüdseks on võrreldavad Euroopa parimate mäluasutustega. Muidugi on siingi erandeid, aga üldiselt võib öelda, et enamik muuseume pakub elamust ja haridust, sageli tegelevad nad kriitiliselt ka aktuaalsete, tulevikku suunatud probleemidega – olgu nendeks näiteks õnn, kliima või kolonialismi problemaatika – ning seda sageli uuenduslikus ja kaasavas vormis. Just kaasamine ja märkamine eri vormides on tänapäeva muuseumis väga oluline.
  • Seega, kui Eesti valmistub saama muuseumiks, siis oleks ju päris hästi, sest nüüdisaegne muuseum on loominguline ja innovatiivne, ta kaasab ja mõtleb kaasa, mitte ei kummarda ühe rühma väljahõigatud tõde. Lisaks toetab muuseumiideed ka teadmistepõhise Eesti kuvand.


  • Kogu meie elu pendeldab kiire ja aeglase elustiili vahel. Kiire elurütm, mille tulemusena tarbime kiirmoodi ja kiirtoitu, sõidame kiiresti siia-sinna, oleme pidevalt aktiivsed ja aktuaalsed, on asendumas aeglasema eluga. Olgu selleks näiteks kiirustamata, hoole ja naudinguga valmistatud toit ehk aeglast toidukultuuri propageeriv liikumine (see on Eestiski populaarne), rääkimata aeglasest moest ning jätkusuutlikkusest üldisemalt. Järjest enam on kuulda sellise elulaadi põhiväärtustest: puhkusest, laisklemisest, süvitsi mineku tähtsusest, säästlikkusest ning otsesuhtluse olulisusest.
  • Nõukogude ajal oli valdav aeglase muuseumi kontseptsioon. Muuseum oli koht, kus nalja ei tehtud ning mida ei tohtinud lihtsalt aja täiteks läbi jalutada. Sinna ei tuldud mingit ootamatult vabanenud ajaauku täitma, vaid muuseumikülastus oli tõsine toiming, mis nõudis täit pühendumust, suurt vaimupingutust ja palju aega. Kõige suurepärasem seda laadi väljapanek on praeguseni kõigile avatud 1980. aastate keskpaigast pärinev püsinäitus Saaremaa muuseumis, mille läbitöötamine võib võtta päevi.
  • Viimastel aastakümnetel on museoloogias toimunud põhimõttelised muudatused, mis nõuavad muuseumilt võistluslikkust, erinevaid lahendusi ning kiiret reageerimist. Muuseum on osa karmist kultuurimajanduse skeenest, mis eeldab hoopis teistsugust lähenemist. See tähendab sarnasust teiste meelelahutuskeskustega: lähtumist külastajate soovidest ja huvidest, aktuaalseid või skandaalseid teemasid, interaktiivsust, mängulisust, visuaalset julgust, sõnumite selgust ja paljut muud konkureerimist võimaldavat.
  • Kõige lihtsamini saab kiiret ja aeglast muuseumi jaotada asukoha järgi, s.o kas muuseum on nii-öelda jalus või jalust ära. Jalus muuseum paikneb kesklinnas, on tee peal ees. Enamasti foorumi või kultuurikeskuse tüüpi muuseumil on mitmeid funktsioone ning sealt saab kiirelt läbi jalutada: käia korra ühel-kahel näitusel, kohvikus, raamatukogus, tualetis või muuseumipoes ning jätkata oma teekonda. Selle suuna head näited on Kiasma Helsingis või Pompidou keskus Pariisis. Muuseum on sel juhul killuke argipäevast, mitte midagi erilist või pidulikku.
  • Eesti uued suurmuuseumid, mida planeeriti 1990. ja 2000. aastate alguses, on ehitatud kesklinnast välja. Selliste muuseumide külastus nõuab aega: nii sinna minekut kui seal olemist tuleb planeerida, sest maja on enamasti suur, näitusi palju. Kui juba on tuldud, siis jäädakse sinna nii kauaks kui võimalik. Seal saab maha raputada igapäevasahmimised ning tuleb võtta aega süvenemiseks, sest nii mõnigi muuseum ei anna ennast kergesti kätte. Eemalolek linnakeskusest võimaldab lihtsamini püstitada muuseumile suurejoonelise arhitektuurse monumendi, samuti mängib loominguline keskkond ümber muuseumi väga olulist rolli. Jalust ära olemine tähendab eraldatust argiruumist: muuseum on midagi eraldiseisvat, erilist.
  • Briti muuseumiguru Kenneth Hudson on 1990. aastate alguses välja toonud põhjused, miks muuseumid on steriilsed ja n-ö surnud. Neid on kaks: esiteks on muuseum intellektuaalne paik, kus esikohal on pea, mitte süda, ja teiseks töötab muuseumis liiga palju teadlasi ja liiga vähe poeete. Sellise steriilsuse ja intellektuaalsusega võitlemiseks võeti kasutusele emotsionaalsus: ajalooteaduses toimunud pööre emotsionaalsuse suunas mõjutas ka muuseume, mille tulemusena muutusid mäluasutused oluliselt elamuslikumaks ja isikukesksemaks. Viimastega kaasnes sageli ka pildimahu suurenemine teksti ees või lausa asemel. Immersiivseid, totaalseid või eri ajakihte siduvaid elamusruume pakuvad muuseumid praegugi, mõelda tuleks kas või virtuaal- või liitreaalsuslahenduste võidukäigule.
  • Dramaatiline elamuskujundus vastandus senisele didaktilisele ja sageli asjalik-kuivale kujunduskeelele ning tõstis esile tunded ja emotsioonid, inimeste lood. Muutus rõhuasetus, teemad oli haaratavamad, seoseid tekitavamad ning seetõttu ka palju mõistetavamad. See tõstis märgatavalt muuseumide külastatavust. Täna tahetakse ja suudetakse jätkuvalt reageerida kiiresti ja löövalt päevakajalistele teemadele. Muuseumid on endiselt – kujundlikult öeldes – kiired ja vihased.
  • Pandeemia muutis ka muuseumide rütmi: näitused jäeti pikemaks ajaks lahti, nende valmimine lükati edasi. See tähendab, et tehti põhjalikum eeltöö, varasemaga võrreldes tegeleti palju enam sisuga, kogude arendamise ja teadusküsimustega. Praegu näemegi taas esile tõusmas enam aega nõudva muuseumiga seotut: keerulised teemad ja lähenemine, põhjalikkus, säästlikkus, keskkondlik jätkusuutlikkus ja personaalne lähenemine. Külastajate soov näitusel süveneda ei tulene mitte didaktiliste teksti- ja pildimassiivide või kõrgtehnoloogilise immersiivse raputavast elamusest, vaid põhjused peituvad soovis keskenduda teemale, mis on eluline või puudutab vaimselt.
  • Uus olevik nõuab uut minevikku: viimased aastad on muuseume palju muutnud, hea näitena võib tuua muuseumide dekoloniseerimise teema mastaabi ja ulatuse.
  • Viimastel aastatel on esile tõusnud ülikooli- ja teadusmuuseumid, kus keskendutakse teaduse konstrueerimisele, teaduslikule kirjaoskusele, dogmavabale mõtlemisele ja teistele teadusega seotud mõistetele, mida on uut moodi mõtestatud. Siin võiks ägeda näitena tuua Genti ülikoolimuuseumi, kus üks keskseid mõisteid on kahtlus kui teadusloome põhieeldus.
  • Muuseumi aeglust on hakatud nautima peale väljakutsuvate teemade ka näiteks nutikate lahenduste ja eriliste ruumide pärast. Kõik muuseumis on nii huvitav, et külastus võtabki palju aega. Samuti võtab kiiruse maha muuseumi mitmehäälsus, kuna esindatud ongi erinevad arvamused ja lähenemised või on kasutajatel võimalus panustada muuseumi sisu loomisse. Seesuguses muuseumis on kohti istumiseks, logelemiseks, mediteerimiseks, mõtiskluseks. Ega asjata öelnud Kenneth Hudson, et hea muuseumi esimene reegel on lihtne: mida rohkem toole, seda parem muuseum. Vananeva rahvastiku keskmise eluea tõusu arvestades võib öelda, et tulevikumuuseumi näo kujundab paljuski iste- või lamamiskohtade hulk.
  • Muuseum kui kogukonnakeskus on samuti pigem koht, kus olla, mitte koht, kust läbi joosta. Selle suuna näiteks võib tuua Euroopa Nõukogu preemia saanud Corki linna Nano Nagle’i keskuse Iirimaal. Tõesti, kui paljudel muuseumidel on oma meeste koobas? Või ka kaasamisprojektid, mille ülimaks näiteks võib pidada Iirimaa kirjandusmuuseumi aeda, kuhu istutati spetsiaalsed puud ja põõsad, et sinna tuleksid laulma just need linnuliigid, kes looksid seosed Iiri kirjandusklassikaga.
  • Aeganõudva muuseumi põhiolemust kannab inimene ja õnneks leiab ikka ja jälle selliseid muuseume, kus külastus on individuaalne jalutuskäik-dialoog külastaja ja giidi vahel. Sellisel elamusel on hoopis teine rütm ja sisu.
  • Kuigi väärt sisu eeldus on põhjalik ja interdistsiplinaarne teadustöö ning tark ei torma ja kuraator mõtleb üheksa korda, enne kui tegutseb, on maailmas, mis on täis kriise, sõdu ja pidevaid muutusi, vaja korrastada oma plaane ja prioriteete ning kiirelt kohaneda. Ehk siis: muuseum peab leidma tasakaalu kiire ja aega nõudva muuseumikontseptsiooni vahel, vastavalt sellele, millised on muuseumi eesmärgid. Ühtlasi peab muuseum julgema varmalt oma plaane muuta – see on muuseumi edu võti.


  • Muuseumikriitikat tuleks alustada ühest põhiküsimusest: kellele on muuseum mõeldud? Kui see on peresõbralik vaba aja veetmise paik, on vajalikud ühed rõhuasetused; kui see on suunatud eelkõige elitaarsetele kultuurinautlejatele, siis teised. Üks ei ole halvem või parem, lihtsalt aktsent on erinev. Mõnikord mahuvad mõlemad suunad ühte muuseumisse ära. Otsuse, kellele muuseum on mõeldud, teevad juba need, kes loovad muuseumi sisu.
  • Kui Talvistu kõneleb muuseumist kui pühamust, siis minu veendumus on, et nüüdisaegne muuseum on foorum, haridusasutus, mis peaks inspireeriva keskkonna, sh näituste, teemade, küsimuste ja tegevuste kaudu avardama inimeste maailma.
  • Lugemisharjumus võib alguse saada raamatukogust, ka kunstihariduse algus võib olla muuseumis.
  • Nüüdisaegne muuseum on võrdväärne haridusasutus koolide, lasteaedade ja mitmesuguste keskuste kõrval, lihtsalt teises vormis.


  • Me elame mäluajastul: me mõistame, mis on väärtuslik, ja püüame järjest enam tähenduslikku minevikku selle eri vormides alles hoida. Me elame teadusajastul: me mõistame, et teadus on tuleviku olulisemaid võtmesõnu. Mida teaduspõhisemaks muutub meie ühiskond, seda suurema tähenduse omandavad ülikoolile kuuluvad ehk akadeemilised muuseumid. (lk 9)
  • Just ülikoolimuuseumides talletatava kaudu saame aimu sellest, mida me teame looduse, universumi ja iseenda kohta. Ülikoolide kogud räägivad teadmiste lugu: need on materiaalsed faktid sageli mittemateriaalsest mineviku, tänapäeva ja tuleviku teadmisest. Ülikoolile kuuluv on ühelt poolt tihedalt seotud rahvusliku identiteediga, teiselt poolt on tegemist kollektsioonidega, mis peegeldavad kogu maailma. Selle kõige tõttu on ülikooli kogud väärtuslikud. (lk 10)

Intervjuud

muuda
  • Kui muuseum on ainulaadne ja tema suhtumine teemasse unikaalne, siis on suur võimalus, et ta paistab silma. Kui me mõtleme, et meil oleks kümme Lennusadamat, siis ei paistaks ju Lennusadama unikaalsus nii hästi välja. Seetõttu ma arvan, et me ei saa defineerida üheselt, milline on kaasaegne muuseum, küll aga peab iga muuseum järjest enam mõtlema sellele, kuidas olla unikaalne ja pigem mõtlema, kellele seda muuseumi vaja on.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Mariann_Raisma&oldid=129455"