Dekoloniseerimine

kolooniate vabanemine

ProosaRedigeeri

  • Piiride ületamise taktika avab kirjanduse ees tohutud vabadused — suure narratiivse ja tekstuaalse ruumi, kus on võimalik joonistada kaari, lennata läbi õhu, iseennast taga ajada, parodeerida. Piiride ületamise kirjandus on akrobaatiline, keeruline. See lubab avaldada lugupidamist väga erinevatele tunnetele ja tõekspidamistele, neid samas kahtluse alla seades. See on Lessingi "eeskirjade järgi kirjutamisest" nii kaugel kui üldse võimalik. Niisuguse kirjanduse mõte või läkitus ei ole niivõrd sisus, kuivõrd valitud taktikas, mis nagu akrobaaditrikk ei tunne mingeid piire. Carter, Maitland ja Winterson ei aja kirjanduslikku vabadust ometi segamini naise elu argipäevaga, pigem on nende kujutlusvõime muutuse keeruka protsessi teenistuses. "On äärmiselt tähtis, et naine kirjutaks ilukirjandust kui naine," ütles Angela Carter enne oma viimase romaani "Targad lapsed" (Wise Children) alustamist. "See on osa meie keele ja mõtteharjumuste dekoloniseerimise aeglasest protsessist." (lk 11)
    • Kathy Page, "Naiskirjanikest kaasaegses inglise proosas", rmt: "Vana siddalane", tlk Anne Allpere, 1994, lk 5–12


  • Muidugi on dekolonialism ja postkolonialism eelkõige viimasel paarikümnel aastal suurte Lääne impeeriumimaade kontekstides tõeliselt lõkkele lahvatanud teemad, mida tüüpiliselt käsitletakse 16.–20. sajandi Euroopa suurvõimude vallutuste kontekstis. Ajalooliselt rassi alusel dehumaniseeritud rahvaste enesekehtestusvõitlused kannavad neil päevil aina enam vilja ja kohtades, mis nende ekspluateerimise arvelt jõukaks said, toimuvad jõudumööda sellega seotud vastutust teadvustavad muudatused. Lääne dekoloniseerimisega tegelevad institutsioonid taotlevad mitmekesisemat liikmesust enda ridades ja programmides. Dekoloniseeriv haridus toetab klassikalise Euroopa-põhise kaanoni rikkalikumaks kujunemist, aga ka holistilise, kriitilise, mittehierarhilise õpikogemuse pakkumist. Dekolonialism hõlmab patriarhaalsete, kapitalistlike ja modernistlike väärtuste ümbermõtestamist ka laiemalt ühiskondlikul ning isiklikul tasandil, see tähendab pidevat teraapilist õpiprotsessi. Kuigi see on praegusel ajal kindlasti Lääne päritolu trend, mis peavoolustumisele tüüpiliselt maadleb silmakirjalikkuse ja kuritarvitamisega, seisneb selle ideoloogia unikaalsus sisekaemuslikkuses, enesekriitilisuses ja vastuolude aktsepteerimises, mis ei võimalda seda nii hõlpsasti instrumentaliseerida.
  • Osalesin mõned aastad tagasi magistriprogrammi raames Hollandis valge privileegi teadvustamise töötoas, kus, pidades tõdema, et ma ei pea taluma argidiskrimineerimist oma nahavärvi tõttu ja mul on täielik õigus saada oma koduriigis haridust ja arstiabi, avastasin end grupi kõige kõrgemalt positsioonilt kõrvuti minust kümme aastat vanema Hollandi valge mehega, kes omab Amsterdamis kinnisvara. Ebaõiglus ja segadus ajasid mind tohutult närvi: te ei saa aru, ma olen Ida-Euroopast! Need olukorrad ei ole võrreldavad! Minu esivanemad olid pärisorjad!
Sestsaadik olen teravalt tähele pannud, kui vähe suhestub dekoloniaaldiskursus ikka veel kogemustega, mis tulenevad Nõukogude okupatsioonide, Vene impeeriumi või ka Saksa ristiretkede kontekstist. Need seosed ongi komplekssed, aga see ei tähenda, et neid ei eksisteeri. Kui neid luuakse, siis mitte niivõrd kohalikus kontekstis, vaid diasporaas, võideldes idabloki esindatuse eest lääne kolonialismi kontseptsioonides [---].
  • Lääne dekolonialismis kõneldakse palju vastutuse võtmisest ja süü aktsepteerimisest. Ida-Euroopa puhul võiks rõhuda pigem kaasvastutusele, sõltuvussuhtele koloniaalmaailmaga ja tänu sellele tekkinud võimalustele. Ohvrinarratiivi heietamise kõrvalt võiksime ehk olla tänulikud prestiiži ja eeliste üle, mida euroopalikkusega samastumine on meile võimaldanud. Ka Eesti NSV nautis ju ihaldusväärset "Nõukogude Lääne" staatust, ning võrreldes paljude teiste mitte-euroopalike kogukondadega kannatasid Ida- ja Kesk-Euroopa rahvad Nõukogude tsiviliseerimisterrori all mõnevõrra vähem.