Kathy Page

Kanada kirjanik

Kathy Page (sündinud 8. aprillil 1958 Londonis) on Briti-Kanada kirjanik ja puusepp.

Kathy Page, 2014.


"Vabaduse teine kevad"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Kathy Page, "Vabaduse teine kevad", tlk Anne Allpere, 1996, LR nr 24.

"Autorilt"Redigeeri

"Autorilt", lk 5–6.

  • Neil päevil viivad paljud reisid, olgu puhkama või tööle, pooltuttavasse sihtpunkti. Fotod, filmid ja vestlused teistega, kes seal varem olnud, teevad oma eeltöö. Tegelikult on võimatu jõuda pärale varem olemas oleva ettekujutuseta, missugune on see koht; ja ometi tulin mina kahe aasta eest aprillis Tallinnasse just nii. Rumalusega ei tasu küll hoobelda, aga eelised olid sellelgi: olen üsna kindel, et mõni nädal sai mulle nii sügavat mõju avaldada ainult sellepärast, et erinevalt tavapärasest puudus mul eelhoiak. (lk 5)
  • Mis aga puutub koha tavalisesse elutegelikkusesse selle konkreetses argisuses, inimeste eneseteadvusesse, sellesse, kuidas nad suhtlevad üksteisega või teistega, siis sellest ei olnud mul vähimatki aimu. Ja keelest ma aru ei saanud.
Seega oli järgnev vaatluste ja katsetuste aeg, kuidas käituda, vestlused olid kord rohkem, kord vähem kobavad, eelkõige lasin ma aga lennata kujutlusvõimel: püüdsin oma paratamatult piiratud viisil sobitada toimunud suuri ajaloosündmusi inimese elu väiksemate toimingutega.
Ise ei oska ma öelda, kui hästi või halvasti see mul õnnestus, kuigi katse ise valmistas mulle tohutut naudingut. Olen Eestile (ja Briti Nõukogule, kes selle sõidu mulle võimaldas) väga tänulik kogemuse eest, mis pani alguse uuele etapile minu loomingus. (lk 5–6)

"Armuaeg"Redigeeri

"Armuaeg", lk 7–14.

  • [Clark:] "Niisuguses kohas ei saagi midagi juhtuda," pomises ta, "mitte midagi. Esiteks on siin vähe inimesi, teiseks on see lihtsalt kole koht." (lk 7)
  • Ei ole hullemat kui elatise teenimiseks asju müüa, mõtles Libby, ja mida argisem asi, seda kurnavam. Osta on hoopis parem. (lk 8)
  • Maastik mõjus lakooniliselt nagu joonlaua ja kolmnurgaga paberile otsustavalt tõmmatud sirgjoon. Mis rõõmu siit loota — isegi neil vähestel, kes siin elavad. Oletatavasti. Turism siin ei õitsenud nagu põhja- või läänepoolsetel kõnnumaadel. Küllap see paik oli hõredalt asustatud ka enne Valitsuse otsust, aga mingid asulad, külad ja üksikud armetud talud siin olema pidid, kuna tänu hooletusse jäetud maanteedele oli siia kolkasse järjest raskem tulla; ja nüüd oli maast üle käinud majandusliku ja demograafilise optimeerimise kuum põuatuul need hoopis maatasa teinud — hullemini veel kui teised progressilainete varilinnad, reservaadid, mis seisid laavavutlaris ja kõigile vaatamiseks niisama — kui nende salakavalas hommikuudus just hingekella ei löödud. Rahutud ajad olid need olnud: Libbyl olid meeles tollased hüüdlaused ja nõrk protest — või oli see vere hääl, mida ta mäletas vanemate jutu põhjal? See oli olnud niisama halastamatu ja lõikav nagu täna väljas, see muutuste tuul, aga nüüd olid asjad paigas, nagu tolm oli see langenud vaikselt tagasi maale. Inimesed elasid seal kus vaja, ja maad kasutati paremini. Ei mingit raiskamist. Maailma kõige eesrindlikumas riigis. (lk 9)
  • Nad istusid hotellitoas ja jagasid Clarki šokolaadi ning viskit, mille ta oli samuti kaasa võtnud. Seina ääres rivis seisid kolm üheinimesevoodit. Iga natukese aja tagant kustus laualamp ja põlemasaamiseks tuli seda müntidega sööta. Televiisorit ei olnud.
"Selle raha eest võiks saada toa linna kõige paremas hotellis koos à la carte restorani, filmide, klaveri ja tantsuga."
...
"Raamatukapp on lukus," teatas Clark. "Lugemiseks palutakse pöörduda administraatori poole." (lk 10–11)
  • Maja oli kokkukukkumise äärel, aga väljapandud silt oli teistest tänaval rippuvatest parem: Tõde. Siin. Odavalt. Kaasa võtta kingitus. Clark ühmatas põlglikult. Mõjus tõesti maotult. (lk 11)
  • "Olge aga niikaua, kui tahate. Ega te teab mis pikalt ei hooli. Ükski teie plaan ei õnnestu; täielik läbikukkumine." Naise hävitav pilk lämmatanuks neid justkui paks ja raske tekk. "Omast meelest on teil hästi läinud, et elate linnas. Teie arvate, et seal on parem ja inimesed heldemad, aga neil lihtsalt on seal rohkem. Te olete rumalad ja väga väiklased. Teid ärritab, kui teie sõbrad joovad liiga palju teie veini. Te loete kõik heateod hoolega üles, kui mõni peaks jääma tasumata. Sa oled oma õe Phili peale armukade." Nüüd Libby punastas ja proovis naist katkestada. "Sa oled enese üle uhke ja kurat seda teab, miks. Töö on sul jama. Sa oled nõus uskuma igasugust pahna, kui sellest tõuseb tulu. Sa oled valmis ennast maha müüma, et ainult toimetuse juhataja kohta saada. Sa oled ennasttäis, nõme ja sured vähki, Aga kena oled sa küll, palju kenam kui meie siin Wantwickis, kõik te kolmekesi olete kenakesed." (lk 12)
  • "Wantwicki rahvas," kuulutas naine, "on põrgulikult tige, aga siin elatakse kaua ja peetakse lugu tõest." (lk 14)

"Kõige parem mälu maailmas"Redigeeri

"Kõige parem mälu maailmas", lk 15–26

  • Sünnihetkest alates ma teadsin, et asjad libisevad käest. Seda ma ei kannatanud. Nabanöör lõigati läbi ja seoti kinni, mina aga pistsin kisama. Sain selgeks, mis tundeid tekitab rind, ja unustasin, missugune on üsk. Iga uus ja vältimatu kogemus justkui kustutanuks täiesti olemasolevad. Tundus, et see pidev leke, kehalise pidamatusega kõrvutatav vaimne pidamatus, ei häiri kedagi või ei panda seda üleüldse tähele. Et ma ei osanud oma ahastust artikuleerida ega olnud võimeline midagi füüsiliselt talletama, siis ei andnud ma oma esimesel elukuul midagi käest enne, kui see oli mul peost välja väänatud. Käed ongi mul seniajani arme täis, ja hoolimata sellest, et ma kasutan neid järjest vähem, on need fenomenaalselt tugevad. (lk 15–16)
  • Hakkasin kaasas kandma tillukest kassettmagnetofoni, et tähelepandamatult fikseerida vähemalt verbaalne külg olulisematest kogemustest, eelkõige minu suhetest Annaga. See ilmetu välimusega üksildane hing otsis mu igal võimalusel üles, ja kuigi ma pidasin tema seltskonnast lugu, kahetsesin samas, et see mind mälestustes eksitab. Anna tigedust tuleks eelkõige seostada kassettmagnetofoni avastamisega ja vaieldamatult viis just see asja niikaugele, et ta pani hoolimatult põlema kakskümmend kaustikut, mis tähendas meie hukkumisele määratud suhetest peaaegu kolme kuu hävitamist. (lk 16)
  • Nädal nädala järel viis Francesca mind olemasolevate mälestuste juurde tagasi, nende taha, keskele. Avastasin oma suureks rõõmuks, et tema abiga tulid mulle meelde sündmused kõige varasematest eluaastatest, millest mul ei olnud niigi palju aimu, et oleksin osanud karta nende unustamist! Vähe sellest: meie vahel laual mängis minu hõbedane kassettmagnetofon ja patareide vahetamise ajal me tegime pausi. Olin leidnud koha, kus otsiti ja hinnati mälu, nii nagu otsisin ja hindasin seda mina, ja aegamööda kadus tunne, et mina olen teistest inimestest erinev olevus. (lk 17)
  • "Protseduuris peab arvestama teatud riskielemendiga," ütles ta. "Ja ometi on meil tunne, et on terve rida inimesi, kes, nagu teie, arvavad, et siirdamine on seda väärt. Tarkuse haigla on selles vallas pioneer ja meie kirurgidel ei ole võistelda kellegagi." Ta asetas lauale kahepennise suuruse musta litri, millel oli spiraalselt keerlev hõberaam.
"See," ütles ta, "on kõige parem mälu maailmas." [---]
Doktor asetas mälu kõrvale lauale miniatuurse taskuarvuti moodi asja. "See on pult," ütles ta, "mahub parasjagu rahataskusse ega ärata mingit tähelepanu. Lihtne käsitseda. Põhikäsklused: 1. salvestamine; 2, ettemängimine; 3. registri koostamine; 4. tagasikerimine; 5. paus; 6. stopp — peale selle võib esimest nelja käsklust kasutada topeltkiirusel. Topeltkiirus on eriti mugav siis, kui teid huvitab näiteks lühikokkuvõte mingist elu valdkonnast aastate lõikes. Põhipunktid esitatakse ükshaaval kronoloogilises järjekorras valmis loona. Null on avariipidur, mida kasutatakse ainult arsti korraldusel, juhul kui tegemist on saatusliku haigusega: see võimaldab veeta viimased tunnid ja minutid suletud mäluringis ning elada uuesti ja mitu korda läbi elu kõige kallimaid hetki.
Küljel on pluss-märk, millega saab mälule liita need mälestused, mis te enne siirdamist võib-olla kusagile mujale talletasite, ja miinus-klahv, mis kustutab," — ta naeratas — "kuigi teie jutu põhjal otsustades see funktsioon teid ei huvita. Kui te soovite, siis võib selle välja lülitada."
Panin maja müügikuulutuse lehte ja olin järgmisel päeval haiglas sees. (lk 19–20)
  • Ma tean, et vähesed saavad minumoodi täpselt seda, mida nad tahavad, ja veel vähem on neid, kellel on võimalik seda hoida nii kaua, kui on huvi. See osa minu loost kannab nimetust pärast: lõpp on õnnelik, vikerkaare jalamil ootas aaretelaegas, graal, kuldvõtmeke. See lepitab mind eelneva kurbusega ja pärastise ümberjutustamisele pühendan ma alati rohkem aega: kuidas ma olen liikunud võidult võidule, kuidas miski ei kao mul käest, ükski nimi ei unune, ükski detail ei jää kahe silma vahele ja tänu sellele olen ma teinud karjääri kiirusel, mida saab võrrelda ainult meteoori lennuga. Kuidas, tänu minu pingutamata enesekindlusele mäletada iga viimastki pisiasja, see kõik on mulle kätte tulnud vähimagi stressita, ühegi unetu ööta. (lk 20)
  • Ma mäletan: meie esimene kohtumine. Meid tutvustatakse kokteilipeol ja ma tajun kohe võimast erutust. Rahulikus meeleolus on ta nägu ja figuur nagu tippmodellil, ta on sale, puhta nahaga, kahvatu, lopsakate huultega, suurte silmadega; aga erutudes — kõnelemise ajal on tema peaaegu ebainimlik ilu pidevas muutumises, see laguneb koost ja võtab taas kuju, kui vahelduvad peened ilmed end näole välja joonistavad. Tema ilu on hinnaline kangas, täiuslik, see muutub isegi kergel riivel, jäädes samas peenetundeliseks. Ta on tegelikult kõige ihaldusväärsem isik maailmas, mitte pelgalt ilus, vaid ka intelligentne, tundlik ja soe. (lk 21)
  • Väikseimagi liigutuse juures langetab ta laud ja meie mõlema kehal läigatab higi; ta lõhnab küpsete õunte järele ja maitseb nagu vein. Minu näpujäljed, valged, hiljem punased, katavad ta keha. Ta karjatab. Ikka ja jälle tajun ma tema tukslevat haripunkti enese ümber, ning tahtes teda hoida siin, just nõnda, igavesti, sest sellest ööst peab jääma nii pikk mälupilt kui üldse võimalik, luban ma endale lõplikku rahuldust alles koidikul.
"Mis on sinu saladus?" küsib Becky mu juukseid sasides.
"Ma olen õnnelik," vastan ma laisalt.
"Jah," ütleb ta, "aga selle saladus?" Usaldan teda sedavõrd, et vastan kõhklematult: mul on maailma kõige parem mälu. (lk 21–22)
  • Ma mäletan: me istume külg külje kõrval pika laua otsas, mis seisab Thamesi ülemjooksul õitsval aasal. Valame teineteisele suhu šampanjat, hõigatakse tooste. Ma tean, et mind kadestatakse, ent kadedusega käsikäes käib tunnustus: me sobime teineteisega, oleme täiuslik paar. Vaatan, kuidas peen šampanjanire piki Becky kaela alla jookseb, kujutan ette, kuidas see tema täiuslike rindade vahele valgub. Naise silmad säravad. Loor on heidetud üle pea, tema taldriku kõrval lebavad orhideed. Nii õnnelik ei ole ma olnud pärast seda päeva, mil ma haiglas ärgates teadsin, et nüüd on mul kõige parem mälu maailmas. (lk 23)
  • Vaatame teineteisele silma. Nüüd ma näen, et ta on muutunud. Tema silmades on trots, mida ma varem ei ole näinud, need on pruunid, aga mina olin alati mõelnud, et need on sinised.
"Becky!" Ta vajutab avariipidurile. Mina olin alati mõelnud, et need on sinised. Mina olin alati mõelnud, et need on sinised. (lk 26)

"Lihtsalt vali number"Redigeeri

"Lihtsalt vali number", lk 27–40

  • [Madeleleine:] Selge mälu on nurgakivi, millele toetub kõik ülejäänu.
  • Madeleine'i suudlus vaid riivas põske, ent seistes ukseesisel ning vaadates, kuidas Madeleine pimedusse kadus, tundus talle, nagu oleks see jäänud — justkui kõrvetus. (lk 27–28)
  • [Madeleine:] Kui sina unustad, olen mina su mälu. Kui sa väsid, turgutan mina su uuesti üles. Kui sa nutad, kuivatab minu kuum raev su pisarad. (lk 29)
  • "Asutuse pidu. Iga-aastane. Tegin lõunani tööd ja jõudsin kohale umbes pool kolm. Poole tunni pärast keeras Dick Taverner, osakonna juhataja, mu kappi kinni..." Selle peale oli Sue naerma hakanud, naer oli kile...
"Siin ei ole midagi naljakat," ütles Madeleine. Sue tundis, kuidas naer kurgus vakatab, nagu oleks vajutatud lülitile. "... lükkas mu ühe müügiagendiga — selle nimi on Simon Blakelock — kappi ja keeras ukse lukku."
"Mina sulle taskurätikut ei laena," Madeleine ei keeranud pilku. "Ära ilusta. Mis edasi." Sue tõusis ja hakkas kabinetis edasi-tagasi kõndima. Ta tajus, et Madeleine jälgib teda. See tunne oli meeldiv.
"Suur paks mees nagu aam. Täidab terve kapi ära. Toas ei raatsi keegi iitsatadagi. Ilmselt oli neil kõik ette kavatsetud. See vajub mulle peale ja hakkab rindu mudima. Kusagile minna ei ole, jõud temast ammugi üle ei käi. Topib mulle keele suhu. Mulle jäi selja taha alumiiniumredel, see tegi haiget. Siis hakkas pluusi rebima nagu — nagu — nagu filmis, ja väljas plaksutati. Tiris seeliku üles. Siis tõmmati uks lahti ja hakati pildistama. Fotografeerima. Ma vihkan neid värdjaid — vihkan!" (lk 30)
  • [Madeleine:] Silm silma vastu ei ole alati kõige õigem. Minu arvates jääb sellest tihti väheks. (lk 31)
  • "Kõigepealt lepime kokku koostisosades," hõikas Madeleine nõusid tuppa kandes, keeldudes Sue pakutud pajakindast. "Tuleb uurida, milliseid lõhkeaineid ja kui palju kulub. Mis see maksab ja kust neid saada. Konstrueerida või osta kaugjuhtimisega detonaator. Seade märkamatult paigaldada. Kõige paremasse kohta. Kas sa esimese korruse plaani tõid?"
Sue noogutas. "Toit on väga maitsev," ütles ta, suu täis.
"Alibi," ütles Madeleine. "Oluline on leida tõeliselt hea põhjus majast äraolemiseks, mis ei ärataks kahtlust, kuigi loomulikult peetakse sind kui ainsat pääsenut mõnda aega silmas. Lõpuks, luba, et ma juhin tähelepanu sellele, et kui kompanii on kindlustamata, oleks plahvatus eriti tõhus. Nii et uurime seda asja veel ja sina võta paar telefonikõnet. Tööd on palju, aga samm-sammult saame kahe peale hakkama." Nad lõid klaasid kokku. (lk 32)
  • Maddy sõitis otse oma harjumuspärasesse parkimiskohta ja istus, sigaret suus; ta kruttis raadiot, lootes mõtteid vaigistada, aga need ei tahtnud sõna kuulata. Teinekord maadles ta meeleheitega. Raske oli tabada asjalikkuse ja emaliku, õhutaja ja toetaja õiget suhet. Iga klient oli isemoodi; reegleid ei olnud. Veini ei olnuks vaja, nii kauaks poleks tohtinud jääda — aga mis tehtud, see tehtud. Kuidas nüüd edasi olla? Armunud klient — eriti tobe on niimoodi, eesmärki nägemata, vahenditesse takerduda.
Kui lasta asjadel minna, kukub kõik kokku. Kui olla liiga karm, siis samuti... Teinekord tahtnuks ta olla veel väiksem, et saaks kliendile sisse pugeda ja märkamatuks jäädes tema kaudu tegutseda... (lk 34–35)
  • Päevastes uudistes ei olnud midagi. Maddy sõitis Sue büroohoone juurde, et näha oma silmaga. See, neljakorruseline, äsja krohvitud telliskivihoone, seisis veatult, rulood akendel ees. Madeleine tahtnuks ulguda: käsi, kui see numbrit valis, värises.
"Miks ei ole?" küsis ta.
"Sellepärast et." Sue hääl oli rabe.
"Räägi."
"Nii on parem. Nii on parem, sest ma tean, mis ma võin. Aga kui ma selle ära teen, tunneksin ma end võib-olla süüdi. Praegu vaatan ma neile otsa ja kujutan ette. Tead, nad saavad aru. Ma arvan, et nad kardavad mind nüüd, ausõna. Nad ootasid, et ma püüan midagi ette võtta, kellelegi kaevata, aga midagi niisugust ei ole olnud — ja ometi vaatan ma neile otsa. Nüüd nad peavad minust lugu. Kui keegi muutubki häbematuks, siis vaatan ma talle otsa ja mõtlen: maasikamoos. Ja kui vaja, võib ära teha. Kõik on mul olemas. Ma võin... Ja võin veel praegugi... Ja pealegi ei olnud ma kindel, kas sa tuled." (lk 37)

"Nagu muusikas"Redigeeri

"Nagu muusikas", lk 41–55

  • Mõne inimese elu, mõtles ta mootorratturi taga kiirust aeglustades, vahemaad hoides, möödasõiduks valmistudes, mõne inimese elu on nagu crescendo. Ta mõtles tihti niimoodi, sest oli istunud aastaid noorteorkestris, kuni sai aru, et elukutselise tarvis on tal annet vähe. Ja teiste elu, jätkas ta, liigub sujuvalt üheainsa lühikese hingetukstegeva aaria suunas, et seejärel uuesti vaibuda. Ja mõni elu on tuhm nagu sosin ja mõni sihitu nagu kooda või kadents: väike vahepala, millega sisustada aega ja täita lünk. Mõni meenutab seda jama — kui ta kobamisi raadiot kinni keeras, tegi auto kerge kaare —, piinatud Hinge, mille igatsus ei ole midagi väärt. Mõni elu on nagu kinnijäänud plaat, mis ei saa ega saa algusest kaugemale; mõni on valuliste toonide ja purunenud keelte jada ning katkeb äkki nagu vaesel Margaretil. (lk 41)
  • Ja mõni elu, mõtles ta, ei, minu elu: see on nagu kahe osa vaheline paus. Terve elu pinevas vaikuses, ootamas uut algust... (lk 42)
  • Proua Blunt oli aastaid käinud ringi pealaest jalatallani oma kadunud mehe riietes. Tunnetega ei olnud sel mingit pistmist: neid jaguvat, ütles ta, tema elupäevade lõpuni, nii et ei pea end poodides käimisele raiskama; küll oli neid: suitsukarva ülikondi, kaerakördi värvi alussärke ja pikki aluspükse, ruudulisi särke, peenesoonelisi sviitreid — tumesiniseid, kaitsevärvi ja halle —, kammvillast pükse, nahklappide ja tohutu suurte taskutega pintsakuid. Ruby oli veendunud, et lisaks oma isiklikule väljanägemisele on veel palju muidki asju, mis proua Bluntile üldse korda ei lähe. Mädanevad aknad, näiteks, umbrohi, vihmaveetorudes kasvavad puuhakatised, uudised, raha, tilgastanud piim, koerakarvad ja inimeste arvamus. (lk 42)
  • Proua Blunt oli naine, kes oli õnnelikult üheainsa huvi — ainukire — võimsas haardes; teda huvitasid kõik mets- või koduloomad, peaasi, et ei oleks inimene. Proua Blunti elu on heli, pikk rahulolev ümin, inimese nurrumine, mis ei püüagi jäljendada mingisugust muusikat. Praeguses olukorras oli Ruby muidugi peaaegu kõikidele kade ja koju tagasi kiirustades (tegelikult olnuks mõistlikum tulla autoga, aga tal tuli pool päeva niikuinii lämbes autos istuda) mõtles ta, et on tõeline kingitus tahta midagi nii lihtsat ja kättesaadavat, nagu seda on loomad, pealegi kui keegi selle juures ei sega sel lihtsal põhjusel, et kõik lähedased on surnud. (lk 42)
  • Tegelikult ema oligi armas, nüüd: ta oli läinud lausa ilusaks, läbipaistvaks ja läikivaks, suured silmad särasid või olid varjul peenelt kortsus pikkade ripsmetega ääristatud laugude all, põsed õhetasid nii, et seda võinuks pidada hoolega pealepandud ruužiks. Haigus oli teinud ja leebeks ja tänulikuks, neid jooni ei oleks ta Ruby arvates muidu küll kuidagi omandanud. Ruby, kallis, oli ta öelnud, kui Ruby üle palati kõndis, näed nüüd, ja naeratanud sealjuures nõrgalt. Aga veel mõne aja eest olid nad teineteist vastastikku läbi hammaste teietanud ja mõnikord, omaette mõeldes, nimetas Ruby teda Sue'ks veel praegugi. Kui Sue elu oleks muusika, siis oleks see asjaarmastajate puhkpilliorkester flöödi- või klarnetimängijast külalissolistiga — professionaaliga — , kes lõpuks raugelt ette astub ning lubab unustada kõik siiamaani mängitud valenoodid. (lk 43)
  • "Geriaatria on natukene aianduse moodi," oli õde Forbes viimati sosistanud, osutades vooditereale, tilgutitele, haiguslugudele ja kandikutele. Mitte eriti, mõtles Ruby, jalaga kontrollimatult gaasipedaalile vajutades, nii et spidomeetri osuti viskus üles. Aiandus talle meeldib. (lk 43)
  • Ema haigus pidi süvenema vargsi, noorusest peale. Kõigepealt vererõhk. Ruby mäletas korduvaid raevuhooge ja ägedat purpurset löövet, mis oli mitu päeva pärast hoogu ema nägu katnud. Anda sellele meditsiiniline nimi tundus toimuva pühitsemisena. Lapsena oli ta ema tihti vihanud ja vahel soovinud, et ta jääks vanaks ja abituks: siis oleks ta nende jubedate vihahoogude eest kätte maksnud; ja põetanud teda külmalt ja ülitäpse kindlameelsusega, kraadinud, kandnud ette dieet- ja tervislikku toitu. Nüüd oli seal see uus malbe vana naine, kelle luud igal komistamisel murdusid, süda lööke vahele jättis, kes ei kuulnud, masendusse langes, ja Rubyl ei olnud ei soovi kätte maksta ega jõudu armastada või isegi oma kohust täita. "Kui ma kõigile koormaks jään, Ruby, kallis," oli ema hiljaaegu ei tea juba mitmendat korda öelnud," siis ma küll elada ei taha: seda peaksid sa teadma..." Paljud inimesed, mõtles Ruby, ütlevad nii, aga vähesed võtavad tegelikult midagi ette. (lk 46)

"Vana siddalane"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Kathy Page, "Vana siddalane", tlk Anne Allpere, 1994, LR nr 24.

"Naiskirjanikest kaasaegses inglise proosas"Redigeeri

"Naiskirjanikest kaasaegses inglise proosas", lk 5–12

  • "Naiskirjanduse" mõiste, mõeldagu selle all proosat, luulet või näitekirjandust, põhjustab ikka veel vaidlusi, ja mitte ainult meeste hulgas. Näiteks romaanikirjanik Doris Lessing teatas intervjuus: "Ma ei ole kunagi kirjutanud kui naine. On suur vahe, kas öelda: nüüd ma kirjutan kui naine, või olla naiskirjanik. Sest eeskirjade järgi kirjutades ei saa kirjutada hästi."
Nõutukstegev väide. Kui naiskirjanik ei kirjuta kui naine, mis siis (kui üldse miski) eristab teda meeskirjanikust? Kas naine, kes kirjutab "kui naine", arvestab paratamatult "eeskirjadega"? (Kui ei, kas ta on siis mehelik, eeldades, et mehed ei arvesta mingeid eeskirju?) Mida üldse tähendab eeskirjade järgi kirjutamine — kas seisukohtade omamist? Sellisel juhul tahaks küsida — pidades silmas, kuidas Lessingi liitumine sufismiga on mõjutanud tema tööd —, miks ta ühtedel tõekspidamistel ja kogemustel laseb end silmanähtavalt mõjutada, teistel aga mitte?
Muidugi tahaks iga kirjanik, et teda tunnustataks tema oskuste, mitte soo, nahavärvi või mõne muu sünnijuhuse pärast. Ja ometi on tõsi seegi, et kirjandus lähtub alati millestki, tunnistame me seda või mitte. Kirjandus, mis lähtub harjumatust allikast — sufismist, naisest kultuuris, kus tooni annavad mehed —, ei sõltu tõekspidamistest ja oludest rohkem, see sõltuvus on lihtsalt s i l m a t o r k a v a m. (lk 5)
  • "Tuleviku kirjandus," on Woolf väitnud, "sõltub väga palju sellest, kuivõrd mehi on võimalik õpetada taluma naiste avameelseid mõtteavaldusi." Tollal ei olnud sellest küll veel mingeid märke. Ja võib-olla hakkas Virginia Woolf — nagu Doris Lessingki — just meeleheitest uskuma, et naiskirjanik peaks hoolimata kõigest püüdlema androgüünsuse poole: kirjutama nii oma sugu kui ka nördimust varjates. Kui maailma muuta ei saa, tuleb muuta iseennast. Arvan, et Woolf igatses murda välja teda ümbritsevast olukorrast, tema ja Lessingi soov teha oma sugu tähtsusetuks on ühtaegu mõistetav ja kurb. (lk 6)
  • Mulle tundub, et naiskirjanduse plahvatuslikku esilekerkimist ei tinginud mitte see, et mehed oleksid hakanud taluma naiste avameelseid mõtteavaldusi, vaid naiste (ja mõne mehe) soov niisugust kirjandust lugeda. (lk 7)
  • Raamatutega, mis hakkasid "rääkima asjadest nii, nagu nad on", tahtsid naised end kultuuris jäädvustada, säilitada. Vaikuse katkestamine ehk valede kummutamine on esimene samm sotsiaalse mina kehtestamise suunas. (lk 8)
  • Üks esimesi tõdemusi, mis algaastatel selgeks sai, oli, et üldistused on mõttetud. Loomulikult on naisi ümbritsev tegelikkus sageli ühine, aga niisama olulised on ka erinevused. Jutustada ei saa vaid ühte lugu — lugu Naisest —, on vaja jutustada palju lugusid naistest, kes on küll teatud mõttes, kuid mitte kõiges sarnased. (lk 8)
  • Võib-olla lihtne ja pelk "rääkimine asjadest nii, nagu nad on" ei saagi anda püsiväärtusega kirjandust. Janusena unistatakse tõepoolest eelkõige heast puhtast veest, aga veidi aja pärast osatakse juba tahta veini. Kui on selge, kuidas ja mis, tahetakse midagi enamat. (lk 9)
  • Kujutades praegu olemas olevast maailmast erinevaid eluviise — olgu siis paremaid või halvemaid —, juhitakse sellesse suunda kuuluvates töödes tähelepanu valikule. Rõhutatakse, et kõik ei pea sugugi olema nii, nagu ta on, et meile, nii naistele kui ka meestele, on antud kujutlusvõime ja tahe, kui me neid vaid kasutaksime. (lk 10)
  • Piiride ületamise kirjanduse peamine tunnusjoon on ümberkirjutamine. Angela Carter ja Sara Maitland on kirjutanud näiteks ümber piiblilugusid, ajaloolist pärimust ja rahvajutte. [---] Tänu älgvariantidele, mida me kõik teame, lood võimenduvad. Lugeja saab mõttes kaht varianti kõrvutada ja avastab, et igas loos on peidetud läkitus, mille üle tasuks mõelda.
  • Piiride ületamise taktika avab kirjanduse ees tohutud vabadused — suure narratiivse ja tekstuaalse ruumi, kus on võimalik joonistada kaari, lennata läbi õhu, iseennast taga ajada, parodeerida. Piiride ületamise kirjandus on akrobaatiline, keeruline. See lubab avaldada lugupidamist väga erinevatele tunnetele ja tõekspidamistele, neid samas kahtluse alla seades. See on Lessingi "eeskirjade järgi kirjutamisest" nii kaugel kui üldse võimalik. Niisuguse kirjanduse mõte või läkitus ei ole niivõrd sisus, kuivõrd valitud taktikas, mis nagu akrobaaditrikk ei tunne mingeid piire. Carter, Maitland ja Winterson ei aja kirjanduslikku vabadust ometi segamini naise elu argipäevaga, pigem on nende kujutlusvõime muutuse keeruka protsessi teenistuses. "On äärmiselt tähtis, et naine kirjutaks ilukirjandust kui naine," ütles Angela Carter enne oma viimase romaani "Targad lapsed" (Wise Children) alustamist. "See on osa meie keele ja mõtteharjumuste dekoloniseerimise aeglasest protsessist." (lk 11)
  • Kõiki vaadeldud kirjutamissuundi ühendab arusaamine keele ja jutustatavate lugude tähtsusest; lugudest otsitakse iseennast, teatakse, et need imbuvad meisse ja varjundavad meie enesetunnetust ja võimalikkuse taju. Naistele on jutustamisoskus elulise tähtsusega, väge andev toiming, mis on ühtaegu vastutusrikas ja pakub naudingut. (lk 11–12)