Eeskiri

Proosa

"Naiskirjanduse" mõiste, mõeldagu selle all proosat, luulet või näitekirjandust, põhjustab ikka veel vaidlusi, ja mitte ainult meeste hulgas. Näiteks romaanikirjanik Doris Lessing teatas intervjuus: "Ma ei ole kunagi kirjutanud kui naine. On suur vahe, kas öelda: nüüd ma kirjutan kui naine, või olla naiskirjanik. Sest eeskirjade järgi kirjutades ei saa kirjutada hästi."

Nõutukstegev väide. Kui naiskirjanik ei kirjuta kui naine, mis siis (kui üldse miski) eristab teda meeskirjanikust? Kas naine, kes kirjutab "kui naine", arvestab paratamatult "eeskirjadega"? (Kui ei, kas ta on siis mehelik, eeldades, et mehed ei arvesta mingeid eeskirju?) Mida üldse tähendab eeskirjade järgi kirjutamine — kas seisukohtade omamist? Sellisel juhul tahaks küsida — pidades silmas, kuidas Lessingi liitumine sufismiga on mõjutanud tema tööd —, miks ta ühtedel tõekspidamistel ja kogemustel laseb end silmanähtavalt mõjutada, teistel aga mitte?

Muidugi tahaks iga kirjanik, et teda tunnustataks tema oskuste, mitte soo, nahavärvi või mõne muu sünnijuhuse pärast. Ja ometi on tõsi seegi, et kirjandus lähtub alati millestki, tunnistame me seda või mitte. Kirjandus, mis lähtub harjumatust allikast — sufismist, naisest kultuuris, kus tooni annavad mehed —, ei sõltu tõekspidamistest ja oludest rohkem, see sõltuvus on lihtsalt s i l m a t o r k a v a m. (lk 5)

Piiride ületamise taktika avab kirjanduse ees tohutud vabadused — suure narratiivse ja tekstuaalse ruumi, kus on võimalik joonistada kaari, lennata läbi õhu, iseennast taga ajada, parodeerida. Piiride ületamise kirjandus on akrobaatiline, keeruline. See lubab avaldada lugupidamist väga erinevatele tunnetele ja tõekspidamistele, neid samas kahtluse alla seades. See on Lessingi "eeskirjade järgi kirjutamisest" nii kaugel kui üldse võimalik. Niisuguse kirjanduse mõte või läkitus ei ole niivõrd sisus, kuivõrd valitud taktikas, mis nagu akrobaaditrikk ei tunne mingeid piire. Carter, Maitland ja Winterson ei aja kirjanduslikku vabadust ometi segamini naise elu argipäevaga, pigem on nende kujutlusvõime muutuse keeruka protsessi teenistuses. "On äärmiselt tähtis, et naine kirjutaks ilukirjandust kui naine," ütles Angela Carter enne oma viimase romaani "Targad lapsed" (Wise Children) alustamist. "See on osa meie keele ja mõtteharjumuste dekoloniseerimise aeglasest protsessist." (lk 11)
- Kathy Page, "Naiskirjanikest kaasaegses inglise proosas", rmt: "Vana siddalane", tlk Anne Allpere, 1994, lk 5–12

Onu Percival viis nad jaama ja...

Aga milleks kirjeldada raudteesõitu? Te teate täpselt, milline see on. Ütlen ainult, et see oli väga tolmune ja päike paistis otse vagunisse, nii et lapsed tahtsid aknaeesriideid alla lasta, kuid üks väga uhkes rätsepakostüümis daam, pahura väikese halli koerakesega, ütles "ei". Ja te teate, kui räpaseks lähevad rongis käed, kui tolmused on padjad ja kui mustaks muutub ka nägu, kuigi sa tead täiesti kindlalt, et pole seda kätega puudutanud. Seekord läks Charlesile puru silma. See juhtub alati kellegagi, sest ikka pistab keegi pea vaguniaknast välja, ükskõik, mis trükitud eeskirjad ütlevad. (lk 10)

Edith Nesbit, "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001

"Aga kuulge!" hüüatas Sammalhabe jahmunult. "See pole ju mingi rott, vaid täiesti harilik mänguasi! Vaadake ometi lähemalt - tal on isegi rattad all!"

"Mulle kõlbavad ka ratastega rotid väga hästi," jätkas ülem nohisemist. "Eeskirjades pole kusagil öeldud, et rotil ei tohi rattaid all olla." (lk 167)

Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984

Luule

Ülevaatajaid insenere
jälle ringi käib, kaenlas mapp:
tere, kuidas siis on see pere,
miks teil lahti elektrikapp?
...
On ju räägitud: see ei lähe,
norm ei luba, eeskirjad, eks?
Vastu ei võeta, saate pähe!...
See projektis jääb segaseks...

Mats Traat, "Järelevalve", rmt: "Septembrifuuga", 1980, lk 14-15