Sünnihetkest alates ma teadsin, et asjad libisevad käest. Seda ma ei kannatanud. Nabanöör lõigati läbi ja seoti kinni, mina aga pistsin kisama. Sain selgeks, mis tundeid tekitab rind, ja unustasin, missugune on üsk. Iga uus ja vältimatu kogemus justkui kustutanuks täiesti olemasolevad. Tundus, et see pidev leke, kehalise pidamatusega kõrvutatav vaimne pidamatus, ei häiri kedagi või ei panda seda üleüldse tähele. Et ma ei osanud oma ahastust artikuleerida ega olnud võimeline midagi füüsiliselt talletama, siis ei andnud ma oma esimesel elukuul midagi käest enne, kui see oli mul peost välja väänatud. Käed ongi mul seniajani arme täis, ja hoolimata sellest, et ma kasutan neid järjest vähem, on need fenomenaalselt tugevad. (lk 15–16)
Kathy Page, "Kõige parem mälu maailmas", rmt: "Vabaduse teine kevad", tlk Anne Allpere, 1996, lk 15–26
