Kohalolu

Proosa

• Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks faasi. Alguses on need ilmselgelt kohatud, heakorrale ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav identiteet: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - juustest või toidust või pakkepaberist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende kohalolek kahjustab selle pildi selgust, milles nad silmariivavalt esile tõusevad.
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015, lk 274-275

• Iga kilomeeter on omaette vaatamisväärsus ja ma leian, et pole paremat viisi ühe riigiga tutvumiseks, kui see läbi matkata. Kõik need teed, kuhu autoga ei pääseks, on seda väärt. Looduse värsked lõhnad, loomad teede ääres, head ja lihtsad inimesed — kõik see kannab endas päris kohalolu. (lk 86)
• Esimesed kümmekond kilomeetrit on ilusad. Vesi suliseb, linnud laulavad, sekka lehmakellade armas helin. Märkan seda ilu enese ümber ja mul ei ole ühtki muremõtet peas. Väikesed lihtsad asjad ning kohalolu kunst sunnivad rõõmu tundma.

Aga tunde seda kõike kuulates väsin viimaks ära ja mul on selline tunne, et keeraks kinni veevulina, peataks linnulaulu ning korjaks lehmadelt kellad. Muusikat ega enese mõtteid ei taha ammugi kuulda. Reeglina on see märk väsimusest — vahet ei ole, on see siis füüsiline või vaimne väsimus. (lk 147)

• Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020

• Ma olen jätkuvalt seda usku, et nimelt roll psühholoogilises sõnateatris võimaldab näitlejale ja tema publikule niivõrd sügavat isiklikkust ja ehtsat kohalolu, et ükski teine teatrilaad seda naljalt asendada ei suuda.
  • Pille-Riin Purje, "Lavastuse väärtus ei olene sõnadest ega sõnatusest", ERR, 17.10.2022

Luule

Luhaserval teeveeres roosipõõsas õites.
Karikakrad, tulikad, tee pääl savised loigud.
Kust ma tulnud, isegi ei tea.
/---/
Juba läinud mesilased magama.
Liblikad ka. Nüüd on niidud omavahel.
Õitsemine, meelõhn, õõtsumine. Meeleheldus.
Roosipõõsas maailmas, loojangus, õites.
Ekslejast saanud korraks ekselnu.

• Paul-Eerik Rummo, "Põõsas ning rändaja said kokku", luulekogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 186