Vaatamisväärsus
Proosa muuda
- Paarkümmend aastat tagasi korraldati kirjanikele ekskursioon mööda kirjanduslikke paiku — Rom oli veel minuga kaasas, nagu oleks ka tema kirjanik. Aga toona oli ta minuga alati kaasas. Kuni hõbepulmadeni pidasid kõik meid tervikuks - ja me käisime Juhan Liivi sünnitalus ja Anna Haava sünnikohta märgistava kivi juures ja kõikides kohtades, mida kultuuriloolane Jaan Eilart tähtsaks pidas. See oli meeletu tormamine, kus ahmiti pilte mällu: ah siin ta siis kasvaski! Ah siin siis Kalevipoeg tegigi oma mehetegusid! — kui olime juba uue vaatamisväärsuse juures. Enamasti olid need surnuaiad, üks surnuaed teise otsa, nii et kirjameeste hauad lõid peas tantsu. Alles Väike-Maarja kalmistul tuli muutus. Vähemalt minuga - ja ma mõistsin, et olin terve ekskursiooni vältel olnud nagu millegi ootel. Just nagu oleksin igatsenud vihma, mis peseks mind puhtaks. (lk 5)
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007
- Iga kilomeeter on omaette vaatamisväärsus ja ma leian, et pole paremat viisi ühe riigiga tutvumiseks, kui see läbi matkata. Kõik need teed, kuhu autoga ei pääseks, on seda väärt. Looduse värsked lõhnad, loomad teede ääres, head ja lihtsad inimesed — kõik see kannab endas päris kohalolu. (lk 86)
- Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020
- Kunstnike restorani ei ole võimalik teadlikult asutada, see sünnib, kui ta sündima peab, elab oma aja ära ja kaotab lõpuks populaarsuse. Kui restoran muutub liiga menukaks, tõmbuvad vanad alalised kunded kõrvale: liiga palju on uudishimulikke turiste. See nähtus hakkas "Hansas" juba tekkima, sest vahel küsis tundmatu klient uksehoidjalt esimese asjana: "Kus see Saarikoski siin istub?" Vahel naerdi laudades, et maainimesed tulevad tellitud bussiga "Hansasse" Saarikoskit vaatama. (lk 107)
- Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012