Frans Florise maal Apollonist muusade õpetajana

ProosaRedigeeri



LuuleRedigeeri

  • Jutusta mulle, oh Muusa, sest sangarist, vaevades vaprast,
kaua kes eksles teel, püha Troojat laastamast tulles!


Oo, hingest ma ei räägi: see on eetriline,
                põgenev – väljuv oma harilikust
                                               vormist,
tundmuste ujutet magneedilisest tormist, –
                hing pole nii, nagu keha – geomeetriline:
Nägu – ööris,
             nina kolmnurk terav – sirge hypote-
                                                   nuusiga
suu - suudluste pööris
                laulatet igaveseks muusiga.


Ema, panid mind õppima klaverit
ja kiitsid mu arabeske ja trillereid,
kuigi iga õpetaja arvates oli mu löök
veidralt puine, hoolimata noist heliredeleist
ja tundidepikkusest harjutamisest, mul polnud
kuulmist ning jah, mind ei saanudki õpetada.
Ma õppisin, õppisin, õppisin mujal,
muusadelt, keda polnud palganud sina, hea ema.

  • Sylvia Plath, "Rahutuks tegevad muusad"", rmt: "Luulet", tlk Tiina Aug, 1990, lk 15


Oh vanad õnnelikud ajad,
kui muusa oli tütarlaps,
kes kuuldes karjakrapi kaja
kõik lõõritas kord lüürikaks.
Nüüd muusa, Mõtte närvlik naine,
pilk hindav, peas elektrilained,
on vihuti nii vihanegi,
et vist ei võta jutulegi.



<poem>
Kuid ma ei nõua kalki kaebemüüri,
mis varjab toredust ja lupjab sooni.
Ma suudlesin su üsa punast mooni.

Kui pühad enam süstasid ei üüri,
siis hoiab muusa türavart kui tüüri
ja Emajõgi eitab valukrooni.