Muusa

Frans Florise maal Apollonist muusade õpetajana

Edward John Poynter, "Erato, poeesia muusa" (1870)

Proosa

• Suitsu muusa ei salli nuuksumist. Tema loomule on võõras hinge ekshibitsio­nism.
  • Johannes Semper, "Kilde Gustav Suitsu puhul", Looming nr 9, 1933

• Muusad on naised. Muusa vahendab mehele neid looduse lätteid, millest too ammutab. Et naise hing on sügavalt seotud loodusega, püüab mees naise kaudu uurida vaikuse ja viljaka öö lõputust. Muusa ei loo ise midagi, ta on mõistuslikuks muutunud sibüll, kes kuulekalt ümmardab oma isandat. Tema nõuanded on kasulikud isegi konkreetsetel ja praktilistel aladel. Mees soovib saavutada oma sihte ilma omataoliste abita, teise mehe nõuanded oleksid talle talumatud; mees kujutleb, et naine räägib teiste väärtuste ja talle tundmatu tarkuse nimel vaistlikumalt ja vahetumalt kooskõlas tegelikkusega.
  • Simone de Beauvoir, "Teine sugupool". Tõlkinud Anu Tõnnov ja Mare Mauer. Vagabund 1997, (ptk "Müüdid", lk 168)

• Plagiaatorid magagu rahulikult. Muusa on naine, ta paljastab haruharva, kes oli esimene. (lk 34)
• Mõnes inspiratsiooniallikas pesevad muusad jalgu. (lk 37)
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 48/1977

• Olgugi mu armastus luule muusa vastu õnnetu armastus — nagu kõik mu armastused — on see mulle vähemalt ajaviiteks, kui mitte lohutuseks. (15. mai)
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976

Luule

• Jutusta mulle, oh Muusa, sest sangarist, vaevades vaprast,

kaua kes eksles teel, püha Troojat laastamast tulles!

• Homerose eepose "Odüsseia" algus, tlk August Annist

Oo, hingest ma ei räägi: see on eetriline,
                põgenev – väljuv oma harilikust
                                               vormist,
tundmuste ujutet magneedilisest tormist, –
                hing pole nii, nagu keha – geomeetriline:
Nägu – ööris,
             nina kolmnurk terav – sirge hypote-
                                                   nuusiga
suu - suudluste pööris
                laulatet igaveseks muusiga.

• Johannes Vares-Barbarus, "Autoportree" kogus "Geomeetriline inimene"

Ema, panid mind õppima klaverit
ja kiitsid mu arabeske ja trillereid,
kuigi iga õpetaja arvates oli mu löök
veidralt puine, hoolimata noist heliredeleist
ja tundidepikkusest harjutamisest, mul polnud
kuulmist ning jah, mind ei saanudki õpetada.
Ma õppisin, õppisin, õppisin mujal,
muusadelt, keda polnud palganud sina, hea ema.

• Sylvia Plath, "Rahutuks tegevad muusad"", rmt: "Luulet", tlk Tiina Aug, 1990, lk 15

Oh vanad õnnelikud ajad,
kui muusa oli tütarlaps,
kes kuuldes karjakrapi kaja
kõik lõõritas kord lüürikaks.
Nüüd muusa, Mõtte närvlik naine,
pilk hindav, peas elektrilained,
on vihuti nii vihanegi,
et vist ei võta jutulegi.

• Betti Alver, "Lugu valgest varesest" kogus "Tähetund", lk 167

Kuid ma ei nõua kalki kaebemüüri,
mis varjab toredust ja lupjab sooni.
Ma suudlesin su üsa punast mooni.

Kui pühad enam süstasid ei üüri,
siis hoiab muusa türavart kui tüüri
ja Emajõgi eitab valukrooni.

• Ivar Grünthal, cit. via Janika Kronberg, "Maroko-ihalus". Looming 11/2007, lk 1660