Tragöödia

Proosa muuda

Nii maailma tõeline aristokraatia kui ka tõeline proletariaat mõistavad tragöödiat. Neile on see jumala põhielement ja elu võti, kõige väiksem võti. Selles erinevad nad igat masti kodanlastest, kes tõrjuvad tragöödiat, kes seda ei talu, kellele juba sõna "tragöödia" tähendab midagi ebameeldivat.
- Karen Blixen, "Aafrika äärel". Tõlkinud Riina Jesmin. Mediasat Group, 2005, lk 132

Aja kulgemise taju on imelik ja vastuoluline asi. Oleks nagu mõistlik arvata, et rutiinne aeg või sündmusteta aeg tundub olevat lõputu. See peaks nii olema, aga ei ole. Just igavatel sündmusteta aegadel pole üldse mingit kestust. Aeg, mis on huvitavusest pulbitsev, tragöödiast haavatud, rõõmust lõhestatud - see on aeg, mis tundub mälestustes pikk. Ja see peab paika, kui selle üle järele mõelda. Sündmustel pole ühtegi posti, mille ümber kestust drapeerida. Mitte millestki mitte millenigi pole mingit aega.
- John Steinbeck, "Hommiku pool Eedenit", tlk Pille Runtal, Tallinn: Varrak, 2001, lk 70-71

Tragöödiate tegelased hakkavad alati oigama, kui jumalad nende vastu huvi ilmutavad, kuid tõeliselt sant on seis hoopis nendel, kellest jumalad väljagi ei tee.
- Terry Pratchett, "Mort", tlk Allan Eichenbaum, 1999, lk 10

Luule muuda

Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane naasmine.

Nende kannatlik ootamine kulisside taga,
kostüüme seljast võtmata,
grimmi maha pesemata,
liigutab mind enam kui tragöödia tiraadid.

Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23