Gillis Hafström (1841-1909), "Kulisside taga", s.d.

Proosa muuda

  • Ja sadas.
Linn paistis läbi vihma joomede nagu mõne detektiivfilmi kuliss. Plekktorudes korisesid veejoad ja maast kerkis samal ajal aurulaineid, mis ujusid mööda tänavaid nagu lopsakad naised. Kõik see meenutas pigem Šotimaa turbaraba või tapmisstseeni teatrilavalt kui Bratislavat temaa kõige mässulisemal ööl. Läikival siledal asfaldil roomasid ringi tänavatuled ja kaks nokastanud meest lõugasid kähedalt:
"Ei kapsas
ole ananass!"
Lõppes vana aasta, algas uus.


  • "No igatahes on mul kavas selle asja põhjani jõuda," nähvas Vanaema. Ta ronis tagasi lavale ja paotas ripnevat eesriiet.
"Sina!" karjus ta. "Sina oled surnud!"
Õnnetu äsjane laip, kes parajasti närvide rahustuseks singivõileiba sõi, kukkus uperpalli taburetilt maha.
Vanaema virutas ühele põõsale jalaga. Jalg läks põõsast puhtalt läbi.
"Näete?" ütles ta, pöördudes kummaliselt rahuloleva hääletooniga kogu maailma üldsuse poole. "Miski pole päris! See on lihtsalt värv, ja tagapool on pulgad ja paber."
  • Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, 2001, lk 39


Luule muuda

Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane naasmine.

Nende kannatlik ootamine kulisside taga,
kostüüme seljast võtmata,
grimmi maha pesemata,
liigutab mind enam kui tragöödia tiraadid.

  • Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23