LuuleRedigeeri

Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Aga tõeliselt ülendav on eesriide langemine
ja see, mida näha kitsast praost:
üks käsi sirutab rutakalt lille järele,
teine haarab pillatud mõõga.
Alles siis kolmas, nähtamatu,
täidab oma kohuse -
pitsitab mu kõri.

  • Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23