Concepción Figuera Martínez y Güertero, "Etüüd loodusest" (1887)

Proosa

muuda
  • Sügav melanhoolia valdab Teatridirektorit, kui ta istub eesriide ees laval ja libistab vaimus pilgu üle askeldava Laada. Seal küll süüakse ja juuakse, küll lüüakse külge ja minnakse lahku, küll naerdakse ja nutetakse, suitsetatakse, tüssatakse üksteist, kiseldakse, tantsitakse ja trallitatakse; seal on küll rahvamurrus ringi trügivaid riiukukki, küll silmi tegevaid keigareid, küll taskuid tühjendavaid vargapoisse, küll vahti pidavaid kordnikke, küll oma telkide ees kisendavaid šarlatane (et ei kõnge nende sugu!) ja küll maamehi, kes vahivad kassikullas sätendavaid tantsijatare ja vanu, armetuid võõbatud näoga akrobaate, samal ajal kui selja taga pikanäpumehed revideerivad nende taskuid. Jah, see on EDEVUSE LAAT, paik, mis kindlasti ei saa kiidelda kõrge kõlblusega ega õieti lõbususegagi, olgugi et ta on väga kärarikas. Vaadake esinemast tulevate näitlejate ja veiderdajate nägusid; vaadake Narri, kuidas ta mingi põskedelt peseb, enne kui istub naise ja väikeste tolajõmpsikatega telgiriide taha lõunastama. Peagi tõuseb eesriie ja siis ta keerutab jälle kukerpalli ja hõikab: "Kuidas käbarad käivad?"


  • Kui te teaksite, kuidas vaataja kõike tunneb, mis toimub kinnise eesriide taga. Korralagedus, müra, hüüded, kopsimine vaheajal ja trügimine laval kanduvad vaatesaali ning koormavad etendust. Seevastu eeskujulik kord ja vaikus kinnise eesriide taga teevad etenduse hästi jälgitavaks.


Luule

muuda

Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Aga tõeliselt ülendav on eesriide langemine
ja see, mida näha kitsast praost:
üks käsi sirutab rutakalt lille järele,
teine haarab pillatud mõõga.
Alles siis kolmas, nähtamatu,
täidab oma kohuse -
pitsitab mu kõri.

  • Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23