Konstaabel Hamish Macbeth oli meeleheitel mees — haige, sõpradeta ja jõulude lähenedes surma äärel. Või vähemalt nii ta endale ütles.
See viletsus sai alguse Šoti talve tulekust, mis näis olevat pähe võtnud tõestada, et iga teadlane, kes usub kasvuhooneefekti, on narr. Nagu paljud teisedki Lochdubhi küla inimesed Sutherlandi läänerannikul, oli ka Hamish endale külge pookinud tõsise külmetuse kõigi kaasnevate hädadega nagu kuumav pea, nohunenina, valutavad liigesed ja üüratu enesehaletsus. Kuigi ta ei olnud kellelegi helistanud ega oma kannatustest rääkinud, eeldas ta sellegipoolest, nagu kõik enesehaletsuse haardes olevad inimesed et tema sõpradel on telepaatilised võimed. (lk 7-8, romaani algus)
Alati metsik Sutherlandi tuul oli saavutanud uue nurjatu kanguse ja liikus hoogsalt mööda järve, kandes peene lume pikki lainelisi, siugjaid jutte ning kiskudes võidukalt kiljudes ja karjudes maja sõrestikku. (lk 8)
Glasgow' keskklassi hulgas oli moest läinud inglise aktsendi teesklemine, mille piinlikuks tagajärjeks oli enamasti see, mille kohta alles üsna hiljuti hukkamõistuga öeldi Kelvinside'i dialekt. Kelvinside oli üks peenem piirkond, kus Glasgow'st sai Glesgow. Uus keskeas keskklassi snoobide generatsioon matkis transatlantilist venitavat kõneviisi, kuid viskas aeg-ajalt valikuliselt sekka paar sõna šoti dialektist, näitamaks, et on osa rahvast, ja polnud midagi snooblikumat kui vasakpoolne glasgow'lane, kes igatses päevi, mil linn oli agulite ja meeleheite kolgas, selle asemel et nautida linna praegust edukat ilmet. Needsamad snoobid rääkisid sageli "töölistest" ja nende õigustest, aga tegid kindlasti nii, et nad ise kunagi ühtegi ei tunneks, öeldes madalaid lõbustusasutusi külastades järeleandlikult mõnele baarimehele, et see ostaks "sellele väiksele mütsiga sellile ühe joogi". (lk 35-36)
M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012
