Mati Unt

Mati Unt (1. jaanuar 1944 – 22. august 2005) oli eesti kirjanik ja teatrilavastaja.

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Teoseid

"Hüvasti, kollane kass"

"Öös on asju"

Ainuke õige kristlane on Jeesus ja et kristlaseks saada, peab Jeesuse teguviise järgi tegema, aga kes seda suudaks või viitsiks?
Raugad peavad noortele uusi värve ja noote looma, muidu tuleb mäss.
Välgust oleme loodud, välk meid peab päästma.
Teised inimesed tunduvad karakterid - meie oleme lihtsalt Minad.
Eks me oleme ammu harjunud, kuidas igasugused isikud püüavad meid naerualuseks teha. Teisalt on kasulikum jätta kaotaja mulje, muidu saavad nad vihaseks ja tulevad isegi kallale.
Räägitakse, et indiaanlased pingutavad, et päike püsiks taevas. Kui nad päikeserituaalid jätaks, algaks igavene öö. Kui me ei pane kohvimasinat või pliiti tööle, ei saaks kohvi ja pliit oleks külm ja algaks igavene öö.
Sügis pole kaugel, tegelikult pole ta ükski aasta kaugel, nagu pole kaugel ka kevad, suvi ja talv. Nii lühike on aasta, mis saab siin muud olla kui lähedased asjad?
Inimesed on igavad - kaks kätt, kaks jalga, pea...
Kui keeruline on armastada uksekella - kui tihti on ukse taga meeldiv inimene.
Me ei karda midagi, sest ennegi on halvasti olnud ja ikka on lõpuks midagi juhtunud, mis asjad parandas.
Tegelikult ei hooli meist keegi peale endi, ka mitte mõni teine asi taevas, kas või Jumal.
Kui pole elektrit, siis ei tööta miski, peale Meie.
Tšuktsid elavad külmas. Miks? Ei tea. Ju nii peab olema. Kõigega maailmas on nii.
Inimesed on maal laiali sellepärast, et nad tahtsid üksi olla.
Inimestest pole midagi rääkida, kui ta pole teinud midagi teistest erinevat või ebatavalist.
Inimesed peavad arenema nii palju kui võimalik, muretsemata sellepärast, et nad tunduvad laiad.

1995

Me teame ju kõik - kes vaid tahavad seda endale ausalt tunnistada - et meie viimase viie aasta parim eksportartikkel on olnud meie president. Maailm näeb meie presidenti ja mõtleb: issand, milline rahvas! Selle rahva võiks nüüd küll "sealt" ära päästa! Siiani tundub, et paljud meie juhtisikud oletavad, et meie riik seisab liha, või ja püstolite peal. Ei - ta seisab suuresti meie presidendi jutu ja särava naeratuse peal. Seda imelikum oli ükspäev lehest lugeda, et kas Lennart Meri ei raisanud mitte oma Ameerika-reisiga maksumaksjate raha? Vaene lehelugeja! Pöördun korra eraldi Sinu poole! Kas Sa ometi aru ei saa, et Sa peaksid veel rohkem peale maksma Lennarti naeratustele ja muudele edvistustele maailma tähtsamates punktides ja kohtades! Maksa veel rohkem, lihtne maksumaksja. Sest kui sa juba oma presidendi pealt tahad kokku hoida ja soovitad tal vältida luksusronge, siis võid end ise varsti avastada loomavagunis, mis arvatavasti on odavam reis.
- Mati Unt: "Kõhklused Nuteri kui võimaliku rünnakuobjekti suhtes." Postimees, 28. november 1995

1996

Kui üksi kodus ämbrisse astuda, pole see õieti ei naljakas ega ka kurb. See lihtsalt on. Aga kui teised näevad juhtumit pealt, saavad nad naerda ja kahjurõõmu tunda. Ikka ju meeldib, kui teisel avalikult halvasti läheb.
- Mati Unt: "Ämber." Eesti Päevaleht, nr. 72, 29. märts 1996 lk.8

1998

Poliitilised ja intellektuaalsed liidrid tahavad olla üha silmatorkavamad, ainult väga radikaalsete ja skandaalsete ideedega pääseb löögile. Vägivalla ja julmuse propaganda kasvab nii poliitikas, filosoofias kui ka kunstis. Vaimuinimeste mõttetegevust ja fantaasiat on võimatu peatada. See protsess on pidurdamatu. Nii et midagi pole teha. Läheb nagu läheb. Mittevägivaldsetel inimestel on kaks teed: kas pidada lähenevat katastroofi suureks seikluseks , või säilitada oma au ja väärikus. Eks igaüks tea, mis ta teeb.
- Mati Unt: "Mäest alla." Sirp, nr. 21, 29. mai 1998

Avaliku elu persoonid ongi dramatis personae, kes esitavad meile oma sketše või eeposi. Nad saavad korraldada ekstsesse ja katarsiseid või kutsuda välja naerupuhanguid võrdlemisi piiramatult. "Isiksuse" esitatud draamad, operetid või tragöödiadki on ülitihti kellegi või millegi poolt ette kirjutatud, kuid näitlejadki improviseerivad meie ajal harva. Mõni on lihtsalt ilus mees, mõnel naisel on suured rinnad, mõni ilmub igale sündmusele. Ükskõik mis tühjast-tähjast võib suure numbri teha. "Ta on väga tuntud, sest ta on kuulus," - see lööklause ütleb peaaegu kõik. Noh, mis siin uut, nii on ju igal pool, ja see on massikultuuri paratamatus, tema esimene kaasnähe, et iidolitel pole absoluutselt midagi öelda. Kuid mõtleme inimeste peale, kel on midagi öelda. Ka nende tuntus põhineb peamiselt nende nägudel ja nimedel. Ole sa tark või loll, kuulsaks saad sa ainult kui isiksus. Sinu ideed ei loe.
- Mati Unt: "Äkiline rahulolematus personaalsusega Koalitsiooni opositsiooniline võim." Sirp, nr. 31, 21. august 1998.

Äsja avaldati kultuuripoliitika põhialused. Kas see sekkub pisiasjadesse? Ei! See dokument pisiasjadesse ei sekku ja selles on tegelikult tema võlu. Teades, kui palju on meil himuraid ametnikke, kes tahavad kõike juhtida, on põhialuste tekstist raske leida mingisugust "suunamist". Muidugi, riigikogul paistavad siiski olevat mõned subjektiivsed maitse-eelistused.
Kuid ega igal pool maksa tonti näha. Lõppude lõpuks on see kontseptsioon üks pisiasi, näide ametnike vajadusest produtseerida dokumente. Kultuurikontseptsioon peaks minu arust kõlama nii: " Riik maksab kultuurile peale."
- Mati Unt: "Pisiasjadesse takerduja päevamured." Sirp, nr. 37, 2. oktoober 1998

Allikata

Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub.