Päevaraamat 1957-1968

"Päevaraamat 1957-1968" on Karl Ristikivi päevik, mis ilmus raamatuna 2008. aastal Varraku kirjastuses Janika Kronbergi järelsõnaga.

  • Peaksin kirjutama midagi suurt ja tähelepanuäratavat, midagi, mis pakuks ka rahvusvahelisele publikule, kui ma sellest seisvast veest tahan välja jõuda. Kahjuks ei ole mul ühtki sellist ideed, mida võiks võrrelda "Tule ja raua" omaga varem, nüüd aga juba rahvusvahelises formaadis.
    • Päevik 13.08.1957
  • Juba Sitsiilias olles tuli mulle meele lugu Konradinist, mida lugesin kunagi lapsepõlves ühest saksakeelsest lastekalendrist. Ma pole kunagi ta tõelises saatuses selgusele jõudnud. Nüüd olen koguni mõelnud tervele romaaniseeriale, mis algaks n.ö. nullpunktist, interregnumi aegselt Saksamaalt. Ja jõuaks olevikuni välja!
    • Päevik 7.10.1958
  • Mägi on kirjutanud essee mu loomingust. Selle esimene osa on üsna huvitav, ainult siis, kui ta jõuab "Hingede ööni", lööb ta viltu nagu kõik teisedki. Orase kontseptsioon, et see on "haige inimese jamps", et viisakamalt öeldes, pagulase hinge peegel, on nähtavasti saanud pühakirjaks.
    • Päevik 20.06.1959
  • Täna lunchi ajal saatsin telegrammi Aino Suitsu 75-daks sünnipäevaks. Hele manitses mind seda tegema. Kuigi Suits mind kunagi kirjanikuks ei pidanud.
    • Päevik 9.11.1959
  • Vaheajal tuli mu juure üks vanahärra, kelle nime ma ei tea, aga keda Lepik ilmsesti tundis. Ja see hakkas mind kohe ründama ja süüdistama. Kõigepealt, et ma kirjutan sellist vana prahti nagu "Põlev lipp". Ja siis üldse, et meie kirjanikud midagi ei tee selleks, et kirjandus leviks!
    • Päevik 25.06.1961
  • Ja armsad pagulased ei taha minust teadagi. Rohkem ainult kiuste kirjutan siiski edasi. Ja ka sellepärast, et see on ainus aeg, mil ma sellest neetud linaleost välja pääsen ja saan mõelda millelegi muule.
    • Päevik 26.06.1961
  • Kiri Arno Vihalemmalt – üsna pikk kiri tänuga raamatu eest ja manitsusega mitte enam ajaloolisi romaane kirjutada. Kahjuks ei saa ma ei tema ega teiste soovidele vastu tulla.
    • Päevik 26.09.1962
  • 20 aastat Eestist lahkumisest.
Ma ei pühitsenud tänast päeva mingil erilisel viisil. Kas ongi selleks põhjust? Ma ei saa ju öelda, et olen kodumaata, sest ma pole kunagi ennast oma õigustest lahti öelnud. Kodutu – jah, aga mitte kodumaatu.
    • Päevik 26.11.1963
  • Kust tulevad need kummalised pildid ja sõnad unes ja poolunes, eriti kui mul on valu, mille tahaksin kõrvale panna nagu kaardi ja selle asemel uue võtta. Terve rida köiteid raamaturiiulil, kirjutatud ühe tundmatu Ladina-Ameerika autori poolt, mis sisaldab kõik võimalikud žaanrid ja kujutab üht olematut maad ja selle elu. Juba siis, kui olin 20-aastane, oli mul kavatsus kirjutada midagi sellist.
    • Päevik 23.02.1964
  • Nägin öösel unes, et olin abiellumas ja sisustasin oma uut korterit. Magamistoas oli viis voodit - ja ühes teki peal puhas valge liiv. Mu tulevane naine - täiesti tundmatu - ütles, et ta oli ostnud 40 krokodilli! Mis veel see võib tähendada?
    • Päevik, 31.03.1964


Päevaraamatu kohtaRedigeeri

  • Ristikivi päevikut julgeksin soovitada. On küll monotoonne ja igav, läbi lugeda ei jõua seda keegi. Aga kuidagi tõene. Mitte nagu tema väljamõeldud romaanid. Üks inimlik dokument. Eksiilist. Tema eksiilist, tema poistearmastusest (mis on tabude tabu! väliseestlane ja gay! võimatu, niisugust looma pole olemas, nagu ütles too lord, kui kaelkirjakut nägi; viimati tõestas seda keegi eesti luulenaine: Ristikivil olnud elu armastus, naine - muidugi!; kindlasti oligi, seda enam, et...), lõpuks lihtsalt üksiku inimese, kirjaniku elust võõrsil. Väikesest ja suurest. Tema romaanid - jah, kahjuks juba loetamatud. Luuletused, need küll, need veel tõesti küll. Nii et kui miski jääb, siis kindlasti mõned tema luuletused. Teiste - ei tea.