Pärast seda, kui tema perearst oli soovitanud talle liikumist kui ainsat abinõu ränkade hirmusööstude vastu - ja saatnud talle sedeli psühhiaatriakabineti numbriga, kuhu ta polnud söandanudki helistada -, oli ta jooksnud mitu kilomeetrit nädalas. Hirmu vastu see ei aidanud, aga ta oli vähemalt näinud aastaaegade vaheldumist Vitabergi pargis, ja pealegi oli see muutnud ta piisavalt treenituks, et ilma suurema vaevata trepist üles neljandale või viiendale korrusele minna. (lk 9)
Teda võis millal tahes tabada äkiline ängistustunne, mis oli nii tugev, et muutus lausa füüsiliseks. Kõige väiksemgi kõrvalekaldumine etteennustatavusesirgjoonelt, mille järgi ta elas, võis protsessi käivitada; ja mida ootamatumalt see teda tabas, seda ägedam oli atakk. Justkui oleks ta äkitselt ja ette hoiatamata täiesti nahatuks jäänud ning kõigil välistel mõjudel oli vaba pääs tema kehasse. Justkui oleks ta seisnud äkki silmitsi mingi kohutava ähvardusega ja ta ei osanud kindlaks teha, kustpoolt see tuleb. Teda täitis mingi käsitamatu jõuetus, mis pures teda seestpoolt ja tal polnud aimugi, mida ta peaks tegema, et sellele vastu seista.
Tal oli tohutu suur soov, et saaks lihtsalt alla anda.
Et poleks vaja isegi püüda oma elu korras hoida.
Kõigepealt tuli südamekloppimine. See oli nii tugev, et pingutusest oli rinnus valus. Selle kasvades oli üha raskem hingamist kontrollida. Keha tundus arvavat, et õhk ei pääse kõrisõlmest kaugemale, kuigi ta hingas kaks korda kiiremini kui tavaliselt ja sügavamate tõmmetega. See sundis teda veel kiiremini hingama, ja ometi oli tunne, nagu oleks ta lämbumas. Ta lihtsalt ei saanud hapnikku.
Siis tuli kihelus. See algas kätest ja jalgadest ning levis käsivarsi ja sääri mööda ülespoole. Aina raskem oli ennast liigutada.
Kuulmine muutus. Iga väikseimgi krõps kõlas nagu püstolipauk ja kõik helid pääsesid täiesti eristamatult temasse. Kõrvus kõlas kurdistav kohin, ja kui asi niikaugele jõudis, oli hirm teda üleni haaranud. Nüüd tuli ainult püüda ellu jääda. Ja siis, otsekui viimane saatanlik faas, vedas nägemine teda tavaliselt alt. Vaateväli ahenes tunneliks, ja allesjäänud väike auk oli ähmane nagu määrdunud klaasruut, aga selle vahega, et see mustus liigutas ennast. See ronis ringi nagu tuhanded väikesed hallid sipelgad, kes tegid, mis suutsid, et teda hulluks ajada.
Selles niigi ohtlikus olukorras oli nägemise kaotus kohutav. Normaalne kontroll keha üle oli rivist väljas ja miski muu võttis võimust. Temast katsus välja murda tohutu pimedus, millest tema keha püüdis kõigi vahenditega jagu saada.
Ta teadis, et kui ta selle välja laseb, siis on ta kadunud.
Kõikehõlmav kurbus haaras ta täielikult endasse. See puges keha igasse rakku ja tegi kõik, et püüda teda veenda, et selle vastu on mõttetu võidelda. Lase mind lahti, kisendas see. Anna alla! Mida sul kaotada on?
Valu oli kirjeldamatu. Iga korra järel oli ta ühtmoodi imestunud, et atakk ei jätnud mingeid nähtavaid haavu. Või vähemalt siniseid plekke. (lk 25)
Katsudes aru saada, mis temaga lahti on, luges ta läbi hea hulga arstiraamatuid. Pärast mitmeid raamatukogus käimisi ja paljude lehekülgede lugemist leidis ta ühest raamatust peatüki paanikahäire kohta. Ta oli otsitava leidnud. Kirjeldus oli nii tabav, et ta oleks võinud selle peatüki ise kirjutada, kuid ainuüksi sõna "paanikahäire" sundis teda raamatut kinni lööma ja häbi enesekontrolli täieliku puudumise pärast tegi abi otsimise võimatuks.
Psühhiaatriakabinetti helistamine ei tundunud olevat võimalik. Ta ei osanud isegi kõige pöörasemas fantaasias välja mõelda, kuidas seda vestlust alustada. Ta soovis, et ambulatooriumi arst oleks taibanud, mis tal viga on, kuid sai isegi aru, et oli talle liiga vähe niidiotsi andnud.
Niimoodi muutus ta iga päevaga kartlikumaks ja ebakindlamaks, ja jõudis käibemaksuraha kadumise kohta saadud teate peale ägedasse kriisi.
