Hingamine

ProosaRedigeeri

  • Pärast hakkas Hallsilm käsikaudu kobades oma kaaslasi köie küljest lahti päästma. Mõni tondinahk oli ennast niisuguse sasipuntra sisse mässida osanud, et nuta või naera, enne kui õige otsa kätte saad. Paar ägedamat rüselejat rabelesid tondinahkade kuhja otsas, jalad sõbrameestel kaela taga. Hallsilmal polnud mahti higi pühkida: kehade kobar tuli võimalikult kiiremini lahti harutada, et mõne tondinahaga hullemat häda ei juhtuks. Kuidas saab üks hingata, kui teine on talle kogemata kombel oma varbad ninaaukudesse torganud?


  • Telefon helises ja ma tõstsin toru, enne kui keegi jõudis midagi märgata.
Ta hingeldas. Küllap oli ta oodanud, kuni koridor tühjaks jääb, ja siis telefoni juurde jooksnud. Kogu sügise oli ta pidanud aias töötama, aga nüüd olid nad ilmselt temagi sisse üle toonud.
Jälle mõtlesin ma, et hingamine on just nagu kell, see mõõdab seda lühikest aega, mis me koos saame olla.
Me ei öelnud midagi, seisime ainult ja kuulasime teineteise hingetõmbeid.
Siis rääkis ta mulle, et mälestused on nagu sündmuste rida, mis lõpeb tasandikul.
  • Peter Høeg, "Piiri peal". Tõlkinud Tiina Toomet, 2004, lk 122-123


  • "Juustu!" ägas ta. "Palun thooge mulle juustu! Või suur öun! Midagi, mida hammustada! Paaalun!"
"Siin keldris ei ole midagi sellist..."
"Hoidke minust eemale! Ja ärge hingake niimoodi!" halas Otto.
"Mismoodi?"
"Et rind niimoodi paisub ja töuseb ja fajub! Ma olen ju fampiir! Minestav noor neiu, palun saage aru, hingamine, rinna foogamine... zee kutsub minu zeest esile midagi kohutavat..." Ta ajas end jõnksatusega püsti ja haaras kuuereväärilt musta paela. "Aga ma olen thugev!" karjus ta. "Ma ei fea kõiki alt!"
Ta oli jäigalt valveseisangus, kuid tema piirjooned olid pisut hägused, sest vabin raputas teda pealaest jalatallani, ja ta hakkas väriseva häälega laulma: "Thäita meil ülezanne, thulge faid, faid, faid, ootab thassike teed ja üks sai, sai, sai..."
  • Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 169


  • Jõgi lõhnab magusalt värske kala järele. Sügavalt, sügavalt hingates võib mõne magusa kalagi sisse hingata. Mõne päris pisukese, suurt ju mitte. Laura hingas end täis väikestest, pisitillukestest kalakestest. Nii pisitillukestest, et silm ei seletagi midagi, ainult on tunda, et kalakesed hakkavad südames rõõmsalt trallitama. Kuidas neil seal läheb?
Kalakesed aitavad Laural end hoopiski elusamalt tunda.


LuuleRedigeeri

Ükskõik, kas su hingamine vormub sõnadeks,
kiviseinaks või tuuleks;
temalgi pole algust ega lõppu nagu sellel eepi-
lisel maailmamunal, millest on laule ja lugu-
sid, luuletusi ja poeeme, millest on linnu-
pojad, taevas, päike ja kuu;
sina, mina ja igaüks ja see hingamine ise, mille
imeline kooskõla keele ja eluga ongi luule ja
proosa ja proosaluule nagu hiina fu, milleks
võib nimetada seda kirjatükkigi siin.
Sellepärast ei maksa rahvalaulu hääbumistki
võtta nii traagiliselt - see, millest nad pärit
on, on alles, maailmamuna on alles, hinga-
mine pole lakanud
ja kõik surnud ja kõik surnu elab meis edasi,
ka meie oma esivanemate geenid, laulud ja
kujutlused,
ükskõik kas tunneme nad ära või ei nende taga-
situlemises läbi aegade, mõtete ja keelte.

  • Jaan Kaplinski, "Luuletamise kunstist" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 74-75