Rahvalaul
Proosa
muuda- 1500. aasta eelse eesti keele ainukese mõeldava säilinud näitena tuleb arvesse küll 19. ja 20. sajandil dokumenteeritud eesti regivärsiline rahvalaul, mille värsimõõt ja muu vormisund on võinud säilitada varasema perioodi keelendeid. Samal ajal on pikemata selge, et see rahvalaul pole (mitte ainult) keele külmkamber, vaid on (ka) pseudoarhailisust tootev mehhanism. On ju rahvalaul ühtaegu nii ennast säilitav kui ka ennast taastootev nähtus. Taastamisprotsessid on aga suhteliselt nõrgalt uuritud, sest olulisemaks on peetud külmkambriefekti. Igatahes pole eesti regivärss kriitikaväline keeleajalooline tunnismees, vaid asi on tunduvalt keerulisem.
- Ei alga seegi pidu Kuhlbarsi "Koiduta". Kuhlbarsi eluajal aga võis laulupidu olla kahe teraga mõõk. Ühelt poolt on vaieldamatu selle omaaegne ja siiani püsiv sütitav mõju rahvuslikule eneseteadvusele, seltsiliikumisele jm. Teisalt on võimalik, et laulupeo traditsiooni kodustamine soodustas üleminekut suulisest kultuurist kirjalikku, regivärsist lõppriimilisse luulesse, rahvalaulust läänelikku muusikasse ehk eesti kultuuri ühe arhailise tahu kadumist. Klassikalise koorimuusika harrastamine iseenesest on tegevus, millel ei ole rahvalaululikuga palju ühist. See opereerib rangelt tempereeritud helireas. Lugu ise on noodikirjas trükitud. Kui see juba trükitud on, siis seda nooti kasutatakse võib-olla aastakümneid. Laulmist ei juhata solist ega eeslaulja, vaid dirigent. Kui aga laulu on koguni laulupeol esitatud, siis on sellega seotud hulk ülevaid emotsioone, mille taaskogemiseks seda arvatavasti jälle ja jälle esitatakse... Nii need tekstid kinnistuvad ja kirjanduskaanon kujuneb.
- Pille-Riin Larm, "Kirjanduskaanon laulupeo tuules", Sirp, 19.06.2014
- Tormis rääkis korduvalt ja kannatlikult üle korrates, et keskkond, milles rahvalaulud pikka aega eksisteerisid, on praegu kadunud. See eluviis, need olud, vahendid ja toimingud on jäänud eelmisse aega, aga ta ei lisanud vist kordagi, et inimene ja tema isiklik tunnetus oma elukaarel poleks palju muutunud. Sünd ja surm, elu jätkumise toimingud, igasugused suhestumise küsimused, keskkonnateadlik minatunnetus ja muu selline ei kao.
- Seepärast ongi Veljo Tormise arhailisena tunduvatel rahvalauludel endiselt millestki tähtsast rääkida. Eriti veel olukorras, kus loodusteadlikkus on kasvamas. Veljo Tormise tehtut on vaja silme ees hoida ja kõrvus pidada. Kasvõi virtuaalselt.
- Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16
- [Jaak Johansonist:] Jaagus oli erakordne võime teha just täpselt seda – võtta südamest kinni ja viia endaga kaasa. Jaak oli nagu sild või kanal – ulatas kuulajale käe, aitas tal iseenda, aga ka me juurte ja pärimusega kontakti saada. Rahvalaulu arheoloog, laulu väe uurija ja elustaja. Oma lihtsuses ja sügavuses kõige siiram, helgem ja kaasakiskuvam loojutustaja erakordse oskusega panna hetk enda ümber peatuma ja helisema. Astudes ruumi, kus Jaak laulis ja lugusid vestis, hakkas soe – kiht kihi haaval vabastas see igapäevasest rutakast asjalikkusest ja andis võimaluse hingata.
- Jaak tõestas, kui võimas on laulu vägi, kui võimas on laulu sees koos viibimine.
