Ago Künnap
eesti keeleteadlane
Ago Künnap (sündinud 23. juulil 1941) on eesti keeleteadlane, uralist.
- Eestis on see Joonase lähetamise sündroom. Me arvame, et oleme nii suur laulu-, tantsu- ja muusikarahvas, et tarvitseb meil vaid pillilugu lahti lüüa, kui teised imestusest käpuli kukuvad. Kui me selle pilliloo lahti lööme, siis selgub, et keegi pole meist huvitatud ja pillimehi on mujal ka. Kogu meie rahvas on seda vaimu täis.
- Villu Päärt, "Rahvuste vastuolusid tingivad alaväärsuskompleksid" Postimees, 17.04.1999
- Ma isiklikult usun, et keel on nii vana nähtus, et 120 000–100 000 aasta eest Aafrikast välja rändama hakanud tänapäevane inimene kindlasti kõneles. (On koguni oletatud, et kõneles juba ka Homo erectus.) Kas üht või mitut keelt? Usutavasti mitut või koguni tervet hulka keeli. Ja need olid päris tänapäeva keelte moodi, mitte mingi mõmin või huilgamine.
- "Fennougristika alused" Tartu, 2001 (vaadatud 2. novembril 2020)
- Rahvuste ja seejärel rahvusriikide tekkides eelmisel sajandil ning käesoleva sajandi algupoolel loodi rahvusluse aluseks müüte nende rahvuste suurest minevikust. See ei tohtinud olla kehvem kui tuntud suurrahvastel või antiikeeskujudel – muinaskreeklastel ja roomlastel. Soomlased ja eestlased leidsid endale XIX sajandil uurali, s.t. soome-ugri ja samojeedi sugulastele lisaks suured ja uhked sugulased nn. altai rahvastes, kes elavad peamiselt Aasias. Tunneme seda ennekõike Matias Aleksanteri Castréni ja Ferdinand Johann Wiedemanni propageeritud uurali-altai teooriana. Nii oli midagi vastu panna indoeuroopakeelsete naabrite vägevale suguvõsale. Eesti müüdiloomingu uus puhang tekkis hiljutistel aastakümnetel. Kui müüt kord juba etendas olulist osa rahvuse konsolideerumisel ja rahvusriigi rajamisel, siis uutel rusuvatel võõrvõimu aastatel ilmselt oligi taas vajadus müütide toe järele. Kuid milleks oleks vaja sajanditagust müüti või tema uuemaid arendusi tänapäeva Eestis? Mida see meile annab?
- Meie eesti keel on kõikide teiste keelte kombel kogu oma olemasolu jooksul pidevalt muutunud ning muutub edasi, seda peamiselt kontaktide tõttu muude keeltega. Ja milline ta selle muutumise tõttu edaspidi ka ei oleks, ei osutu ta kunagi kasutuskõlbmatuks ega lakka olemast, kuni meie ise teda kasutada tahame.
- "Eesti loodus, elanikud ja keel" Eesti Loodus, 5/1998
- 1500. aasta eelse eesti keele ainukese mõeldava säilinud näitena tuleb arvesse küll 19. ja 20. sajandil dokumenteeritud eesti regivärsiline rahvalaul, mille värsimõõt ja muu vormisund on võinud säilitada varasema perioodi keelendeid. Samal ajal on pikemata selge, et see rahvalaul pole (mitte ainult) keele külmkamber, vaid on (ka) pseudoarhailisust tootev mehhanism. On ju rahvalaul ühtaegu nii ennast säilitav kui ka ennast taastootev nähtus. Taastamisprotsessid on aga suhteliselt nõrgalt uuritud, sest olulisemaks on peetud külmkambriefekti. Igatahes pole eesti regivärss kriitikaväline keeleajalooline tunnismees, vaid asi on tunduvalt keerulisem.
- Veel on üks raske asi – minna karja vastu. Uute ideede mahasurumine käib ju väga lihtsalt. Nimesid nimetamata elavad fennougristid ja keeleteadlased Soomes ja Eestis umbset põõsatagust elu. On kolleeg, kes kirjutab otse: teaduses on tõene see, mida enamik teadlaskollektiivi liikmetest peab õigeks. [---] Teaduses on kõige hirmsam, kui inimene hakkab seisukohta kaitsma selleks, et öelda: mina, Künnap, ütlesin nii, kas panite tähele! Midagi idiootlikumat on raske ette kujutada.
- Andrus Esko "Professor Ago Künnap saeb eestlase keelepuud" Õhtuleht, 6. jaanuar 2001
- Eesti rahvusromantilise ajalookäsituse juured on möödunud sajandis, kus rahvusliku ärkamisega kaasnes soov leida muukeelsetele isandatele allutatud ja praktiliselt kirjaliku ajaloota soomlastele ja eestlastele väärikas ajalugu koos suurte sugulastega, kelleks said siis põhiliselt altai rahvad kaugel idas. Meie väidetava idastrände teed markeerisid seega meie idapoolsed, "teel mahajäänud" keelesugulased. Idastrände ideele sekundeeris uurali keelepuu väljamõtlemine, mille tüvi oli muidugi idas. (lk 2024)
- Eesti keel — nagu mis tahes muu keel — on minu meelest alati olnud ja on teatud mõttes keeltesegu ning pole mingit võimalust teda tagasi viia ainuüksi oletatavale ühtsele soome-ugri algkeelele. Isegi mitte oletatavale ühtsele läänemeresoome algkeelele, s.t uskuda, et eesti keel oli kunagi identne näiteks kunagise soome keelega. Veel rõhutatakse praegu keele prestiižikuse rolli keelevahetuse korral läbi ajaloo: teisele keelele võidi siirduda juba ainuüksi selle teise keele suurema prestiiži pärast. Eesti (ja Soome) puhul võib see tähendada, et kui siia saabuski kunagi arvukamalt indoeuroopakeelseid põldureid, edenes nende tollal veel küllaltki primitiivne põllupidamine meie karmis kliimas esialgu nii kehvalt, et siinsete põliste küttide-kalurite elatusala oli hakatuseks prestiižikam ja põldurid võtsid omaks eesti (ja soome) keele kui prestiižika. (lk 2025)
- Mineviku suurte entusiastide poolt kokku kutsutud ja juba kaua kestnud uurali maskiball hakkab lõppema, maskid langevad üksteise järel. Keelepuu maski asemel vaatab meile vastu maakaart. Meile vaatavad vastu uurali keeli kõnelevad rahvad kogu oma mitmekesisuses, loomulikkuses ja ilus. Kellelgi pole enam tarvis olla midagi muud, kui ta on. Põhjust tunda uhkust oma iseolemise üle on meil kõigil rohkem kui küllaga. Mitte ainult veresugulus ei seo inimesi. Armastus ja sõprus ühendavad neid sageli palju tugevamini. Eriti veel tänapäeva tsiviliseeritud maailmas. Kestku ja tugevnegu meie uurali keeli, ma ütleksin siingi meelsamini: tugeva uurali värvinguga keeli (et mitte öelda: uurali dominandiga keeltesegusid [---]) kõnelevate rahvaste sõpruskond. Sest armastus ja sõprus on head asjad alati ja kõikjal. (lk 2027-2028)
- "Maakaart maskis: Taas uurali asjust" Akadeemia 10/1996, lk 2019-2028
