Naisterapeudil oli tugev saksa aktsent ja ta ahmis lausete vahel õhku, et oma kaasaelamisvõimet demonstreerida. Ta päris minult, miks ma ei taha oma abikaasale meele järele olla. Vastasin, et minu arvates oli see veider. Ma ei tundnud suurt midagi, kui seal all kõik paljas oli, hakkasin tahes-tahtmata lapsehäälega rääkima, nahk oli ärritatud ja isegi tsinksalv ei toonud leevendust. Terapeut ütles mulle, et abielu on kompromiss. Ma küsisin tema käest, kas vagiina paljaksajamine teeb lõpu mu mehe kõrvalehüpetele. Ma küsisin tema käest, kas tal on palju niisuguseid juhtumeid ette tulnud. Ta ütles, et küsimused pidurdavad protsessi. (lk 42)
Eve Ensler, "Vagiina monoloogid", tlk Hana Arras, 2003