Kliitor
Proosa
muuda- [Bridgeti isa:] "Ta ütles tagasi jõudes, et tahab majapidamistööde eest palka saada ja et ta on oma elu meie eest orjates ära raisanud." (Meie ori? Ma teadsin seda. Kõik on minu süü. Kui ma oleksin parem inimene olnud, poleks ema lakanud isa armastamast.) "Ta tahab, et ma koliksin mõneks ajaks välja ja ta... ja..." isa uppus vaiksetesse nuuksetesse.
- "Ja mis, isa?"
- "Ta ütles, et mina arvavat, et kliitoris kuulub Nigel Colesi liblikaliste kollektsiooni." (lk 52)
- Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998
- 1593. aasta nõiaprotsessil avastas süüdistaja (abielumees) ilmselt esimest korda kliitori ja tunnistas selle saatana lutiks, mis andvat kaljukindlat tõestust nõia süüs. See oli "tilluke lihakühm, mis küündib nisasarnaselt esile, pikkus pool tolli". Kohtunik "pidas esmapilgul paremaks seda mitte näidata, kuna see asetses kõrvu nii salajase kohaga, et seda polnud sünnis paljastada." Ent lõppude lõpuks, "tahtmata nii kummalist asjalugu varjata," näitas ta seda mitmele kõrvalseisjale. Viimaste silm polnud kunagi midagi vastavat näinud. Nõid mõisteti süüdi.
- - The Woman's Encyclopedia of Myths and Secrets
- (Naiste Müütide ja Saladuste Entsüklopeedia) (lk 59-60)
- Tundsin, kuidas paanika minus pead tõstis. Koos kabuhirmu ja mõistmisega, et olin vältinud oma kliitori leidmist, põhjendanud seda ratsionaalselt massimoe ja tarbimisega, sest tegelikult pesitses minus kohutav kartus, et mul polegi kliitorit, et ma olen üks neist kehaliselt võimetutest, üks neist frigiidsetest, surnud, kinnipandud, kuivadest, aprikoosimaitselistest, kibedatest... oh issand. Ma laman seal, peegel pihus, otsides oma kohakest, kobades sõrmedega, ja ainus, millele ma mõelda suudan, on juhtum lapsepõlvest, kui ma olin kümneaastane ja smaragdidega kuldsõrmuse järve kaotasin. Kuidas ma üha uuesti ja uuesti järvepõhja sukeldusin, libistasin kätega üle kivide, kalade, pudelikorkide ja lima, kuid ei leidnud sõrmust. Meeletu hirm, mis minus kobrutas. Teadsin, et saan karistada. Ma poleks tohtinud seda ujudes kanda.
- Seminari läbi viiv naine nägi mu hullumeelset kobamist, higistamist ja hingeldamist. Ta tuli mu juurde. Ma kurtsin: "Kaotasin kliitori ära. See on läinud. Ma poleks tohtinud seda ujudes kanda." Naine naeris. Ta silitas rahustavalt mu laupa. Ja ütles, et kliitorit pole võimalik kaotada. (lk 76)
- Kliitoril on vaid üks otstarve. Tegemist on ainsa kehaorganiga, mis on mõeldud üksnes naudingu tundmiseks. Kliitor kujutab endast "närvipundart", täpsemalt öeldes koosneb ta 8000 närvikiust. Kusagil mujal kehas ei leidu nii palju närve üheskoos, ka mitte sõrmeotstes, huultes ega keeles, ja nende hulk on kaks... kaks... kaks korda suurem peenise omast. Kes vajab käsitulirelva, kui tal on olemas poolautomaat?
- — Woman: An Intimate Geography, Natalie Angier
- ("Naised: intiimne geograafia", Natalie Angier)
- Eve Ensler, "Vagiina monoloogid", tlk Hana Arras, 2003