"Mis sel vaesel inimesel kangusest kasu," arvas aga naine nutuselt. "Sa katsu parem nüüd oma äkilist meelt muuta ja keelt rohkem hammaste taga hoida... kas või lapse pärast, Kitsel-Liis kõneles, et vallavanem olla ütelnud, et see Tuisk-rätsep on ju puhas timukraat..."
"Ah tõega?" küsis rätsep väga erksal häälel ja tema silmad hakkasid suurest heameelest läikima. "Ah et mina ka timukraat nagu teisedki..."
Naine vaatas meest väga pahase pilguga.
"Sa nagu uhkegi veel... niisuguse kropi sõna peale."
Aga rätsep naeris üle hulga-hulga aja valjult ja rõõmsalt, et tuba kohe vastu kajas:
"Olen jah, olen küll! Ja minu latsest kasvab ka timukraat, kui tal elu ja tervist on..." (lk 23)
