Proosa

muuda
  • "Ja nagu sellest ei oleks veel küllalt," ütles Fudge peaministrit vaevu kuulates, "tunglevad dementorid igal pool, ründavad valimatult inimesi igal pool…"
Kunagi ammusel õnnelikul ajal oleks see lause peaministrile arusaamatu olnud, aga nüüd oli ta targem.
[---]
"Aga," ütles peaminister tärkava õudusega, "kas te mitte ei öelnud, et need on sellised olevused, kes imevad inimestest välja lootuse ja õnne?"
"Just nii. Ja nad paljunevad. Sellest see udu."
Peaminister vajus nõrkenud põlvedega lähimale toolile. Mõte sellest, et nähtamatud olevused tema valijates meeleheidet ja lootusetust külvates läbi linnade ja maa kihutavad, tekitas temas päris suurt nõrkust. (1. ptk, "Teine minister")