Armeenlased

Proosa

• Ma pean ütlema, et umbes 500 000 armeenlast elab Ukrainas. Eri hinnanguil elab Venemaal vähemalt kaks miljonit armeenlast. See tegur mängib ka rolli meie sammude juures. Me üritame säilitada tasakaalustatud positsiooni, kasutades oma võimalusi olukorra haldamiseks. On selge, et neid võimalusi meil eriti ei ole.
  • Vahagn Hatšaturjan, Armeenia president, intervjuu: Arni Alandi, ""Välisilm": pinged Aserbaidžaaniga mõjutavad Armeenia suhtumist Venemaasse", ERR/ETV, "Välisilm", 23.01.2023

• "Näiteks mina olen armeenlane," salgasin ma oma ema maha.

"Mis asja?! Kes?!"

Küllap nägi ta esimest korda elus oma silmaga müütilist armeenlast. Nagu ka Armeenia armeenlane pole kunagi näinud türklast. Mistõttu stereotüübid nii visalt püsivadki. Vaenlast, kellel pole nägu, on ju palju kergem vihata. Mis on iseenesest suur lollus, sest tegelikult pole ühtegi põhjust, miks ei peaks armeenlased ja türklased omavahel ilusasti läbi saama. (lk 21-22)

• Kui Bakuu kultuuriajakirjanik Alekper Alijev, kes on perekonnanime poolest Aserbaidžaani presidendi nimekaim, kirjutas homoromaani "Artuš ja Zaur", järgides lähisida klassikalise armastusromaani parimaid traditsioone, läksid kõik pöördesse. Heteroseksuaalses abielus mitme lapse isa kirjutas homoarmastusromaani armeenlasest ja aserbaidžaanlasest. Loomulikult sattus ta kodumaal meeletu põlu alla. Karabahhi sõjas venna kaotanud Alijev on mitmekordne humanist. Esiteks puudutab ta geiteemat Kaukaasias (nii Armeenias kui Aserbaidžaanis on homoseksuaalsus dekriminaliseeritud, kuid päriselus olulist vahet pole), teiseks kirjutab ta armastusest armeenlase ja aserbaidžaanlase vahel. (lk 43)
• Nagu Alijev on öelnud ühes intervjuus, on tema eesmärk näidata, kui rumalad on sõjad, mis leiavad aset sisuliselt sugulasrahvaste vahel: "Ma tahan sõja mõnitamisest isu täis saada. Ma naeran sõja välja." Ta nimetab Karabahhi sõda pilkavalt dolmasõjaks, vihjates sellele, kuidas aserbaidžaanlased armeenlastega oma köögi ja kultuuri pärast jagelevad. "Armeenias halisetakse eurooplastele ja ameeriklastele genotsiidist, Aserbaidžaanis aga jagatakse meelsasti infot dolma ja balabani kohta ning Gruusias hatšapuri ja oma totaalse vürstliku päritolu kohta. Vaadake, millega tegelevad need ühiskonnad kosmosesajandil! No keda see huvitama peaks? Lõuna-Kaukaasia rahvad ja Aafrika loodushõimud on keskmise eurooplase jaoks sisuliselt üks ja sama." Olen Alijeviga sada protsenti nõus. Kui poleks Alijevit, oleksin selle romaani ise valmis kirjutanud. Alekper on minu isiklik kangelane. (lk 43)
• "Mu mehe peres tapeti 1915. aastal 37 inimest. Nii et ma lihtsalt ei saa türklastesse normaalselt suhtuda. Mul on nendega geneetiline blokk," ütles armeenlanna Mariam, kui püüdsin talle seletada, et genotsiidi tõi kaasa omaaegne poliitika ja osalt ka eurooplaste mahhineerimine kristliku Kaukaasiaga.

Mariami jutt tundus mulle nii loll, et läksin ja patrasin selle kohe edasi. "Arvestades türklaste ja armeenlaste geneetilise sarnasusega, tuleb talle kaasa tunda," õelutses armeenlanna Anahit. "Millises skisoidses eneseblokaadis ta olla võib!" Kuid lisas siis: "Aga selles olen ma kindel, et Türgi valitsus peab genotsiidi tunnistama. Nende praegust kurssi vaadates jääb mulje, et nad on igati võimelised midagi sarnast korda saatma. Võib-olla mitte armeenlastega, küll aga kellegi teisega. Niimoodi tekib ju karistamatuse tunne."

Nõustusin Anahitiga. Pealegi, kuidas saab vihata rohkem kui 70 000 000 inimest selle eest, mida tegi ühe hukkuva riigi valitsus? Osmani impeeriumi raputasid tollal viimased surmakrambid, mis läksid paljudele kalliks maksma. (lk 47)

• Brigitta Davidjants, "Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia", 2010