Armeenia

Armeenia on väike merepiirita riik Ees-Aasias, kus elavad valdavalt armeenlased. See moodustab kõigest väikese osa ajaloolisest Armeeniast. Seniste arheoloogiliste andmete põhjal hakati just seal esimesena tootma veini.

Proosa

• Sümfooniakontserdil kanti ette Parsadanjani avamäng "Noorus" – hirmus kõvasti ja ses mõttes täiesti ehtne Armeenia muusika. (lk 121)
  • Aurora Semper, kiri Lilian Semperile, 27.10.1960; rmt: "Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958–1961", Eesti Teatri-ja Muusikamuuseum, 2017

• Nagu Alijev on öelnud ühes intervjuus, on tema eesmärk näidata, kui rumalad on sõjad, mis leiavad aset sisuliselt sugulasrahvaste vahel: "Ma tahan sõja mõnitamisest isu täis saada. Ma naeran sõja välja." Ta nimetab Karabahhi sõda pilkavalt dolmasõjaks, vihjates sellele, kuidas aserbaidžaanlased armeenlastega oma köögi ja kultuuri pärast jagelevad. "Armeenias halisetakse eurooplastele ja ameeriklastele genotsiidist, Aserbaidžaanis aga jagatakse meelsasti infot dolma ja balabani kohta ning Gruusias hatšapuri ja oma totaalse vürstliku päritolu kohta. Vaadake, millega tegelevad need ühiskonnad kosmosesajandil! No keda see huvitama peaks? Lõuna-Kaukaasia rahvad ja Aafrika loodushõimud on keskmise eurooplase jaoks sisuliselt üks ja sama." Olen Alijeviga sada protsenti nõus. Kui poleks Alijevit, oleksin selle romaani ise valmis kirjutanud. Alekper on minu isiklik kangelane. (lk 43)
• Türki sõitsin seetõttu, et Armeenias oli käidud ja Iraani naljalt õppima ei pääse. Ning Araabiamaadega võrreldes on Türgi suhteliselt liberaalne. Läksin igasuguste eelarvamusteta. Äärmisel juhul uskudes, et suur ja võimas Türgi rabab mind jalust oma kauni maa ja kultuuriga. Ei juhtunud sedagi. Küllap olid ootused liiga kõrged. Või oli asi selles, et olen elanud Armeenias ja need kaks maad on masendavalt sarnased. Sealjuures tihti asjus, mida mõlemal pool taunin. Need riigid tallavad inimõigused toorelt jalge alla, tehes näo, nagu nad oleksid euroopalikumad kui vana Euroopa ise. Ainult selle vahega, et kui Armeenias toimub see Lähis-Ida mentaliteedi põimumisel postsovetliku pohhuismiga, võib Türgis igal hetkel tunda neosovetliku ideoloogia segunemist Lähis-Ida radikaalsusega. Aga sarnased on need riigid ka oma vooruste poolest. Võtame kas või ööelu: soe hilisõhtu, tolmustel tänavatel on rahvamassid, paarikesed embavad, lapsed sibavad ringi, kusagilt tuleb kebabilõhna, hõigub jäätisemüüja. Ja vahet pole, oled sa Ankaras või Jerevanis. (lk 45)
• Gruusia piirivalvur vaatas mu Eesti passi: "Esimest korda Gruusias? Ärge olge nii ehmunud." Ning andis mulle kommi, jälle karamelli. Selja taha jäi karm, lumine ja liivakarva Armeenia, ees aga paistis helge, õilmitsev ja tsitruseline Gruusia.

Tbilisi, mis meenutab idamaist Pariisi, tegi mu ära samal hetkel, kui marsa mööda Rusthaveli prospekti kesklinna jõudis. Õhtul viis pisut hajameelne filosoofiaõppejõud Tamar mu adžaaria hatšapurit sööma (Gohariku soojal soovitusel) ning ütles, et armeenlaste ja grusiinlaste hõõrumise põhjuseks on konkurents. Armeenial ja Gruusial on sarnaste probleemidega iidne ajalugu – kaks tillukest varakristlikku maad keset moslemeid. Loomulikult peavadki nad võistlema. (lk 143)

• Brigitta Davidjants, "Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia", 2010